Etendus toimus eelmise sajandi lõpus valminud modernses ooperimajas. Peasissekäigu ees on üsna suur trepp ja enne etendust lastakse selle trepi pääle ainult ooperipiletitega. Polegi nagu varem ooperites kohanud, et esimene piletikontroll väljas ära tehakse ja piletita inimesi isegi ukse ligi ei lasta. Kodulehel väideti,et igast selle ooperi rohkem kui 2st tuhandest kohast on häirimatu vaade lavale. Vaatasin saalis selle pilguga ringi, aga kaunis kahtlane, et külgmiste rõdude tagaotsast saab lava iga punkti näha.
Etenduse kõrvalistest muljetest veel nii palju, et meeste WC järjekord oli naiste omast pikem ja liikus aeglasemalt. Aga selle oli lihtne seletus - kõik pissuaarid (ka ka tavalised kraanikausid) olid rivist väljas, töötas vaid üks tavaline toalett.
Teksti näidati nagu Estoniaski lavakohal rippuval tablool ja muidugi ainult prantsuse keeles. Kusjuures tõlge tundus üsna vaba olevat, s.t paistis et prooviti tõlkida rohkem mõtet kui täpset fraasi ja ilmselt see ka õnnestus, sest minu ümber istuvad prantslased turtsatsid, kui mingi naljakama koha tõlge ilmus. Üleüldse tundus ooperit kuulajate hulgas tavatult suur kohalikke inimeste osakaal. Suurtes ooperimajades, kuhu olen viimasel ajal sattunud, valitseb tavaliselt ikka keeltepaabel ja turistide hordid, siin aga kuulsin ainult ühe korra eemalt vene keelt - puha prantslased muidu.
Lavastus oli kaasaegne, tegevus käis klaasistatud kõrghoones, liftide saabumist kuulutavate iseloomulike kõllide saatel. Lavakujunduse poolest annaksin lausa esikoha teiste "Don Giovannidega" võrreldes. See lahendus võimaldas ka huvitavaid mänge valgusega, aeg-ajalt avati mingi uks, mille tagant paistev valgus tõi laulja tõelisesse rambivalgusesse. Tavaliselt ei pane valgustust tähele, aga Praha kõrvale oli see teine kord, kui valgustus mulle eriliselt ja positiivselt meelde jäi.
Tehniline progress jõudis lõpuks ka Leporelloni (David Bizic) Don Giovanni vallutuste nimekiri ("... ja Hispaanias tuhat ja kolm... ") asus nutitelefonis. Nimiosalist, Don Giovannit, laulis Milano La Scala lavastusest tuttav Peter Mattei (Kahjuks ei laulnud sel päeval Pariisi Leporellot minu lemmik Luca Pisaroni). See mees pole selles rollis mu lemmik, minu arvates jääb tal mingist energilisusest puudu, mida ma sellelet rollilt eeldaks. La Scalas esines ta kõrval/eemal oleva ülevaataja/lavastajana. Pariisi lavastuses meeldis ta mulle siiski rohkem kui Milaanos, siin ei püütud talle anda suuremat rolli, kui ta kanda suudab. Tema Don Giovanni oli tavapärasest vähem enesekindel, tundlikum ja kõhklevam, rasked olukorrad ei lahenenud mitte iseendast, vaid pingutades. Korra oli ta isegi enesetapu lähedal.
Enamikus lavastustes tapab Don Giovanni Komtuuri (Paata Burchuladze) mingis duellisarnases tegevuses, siis siin oli tegu tõesti mõrvaga - vanale äiati kööginoaga makku.
See lavastus oli seni nähtutest kõige sotsiaalsema alltooniga. Donid moodustasid ülikonnastatud kõrgklassi ja Zerlina/Masetto oma kaaskonnaga oli immigrantidest koristajad. Klassivastuolu pole selles ooperis ebatavaline, aga kontrast rüütellikust aurast ilma jäänud Don Giovanniga võimendas sotsiaalset konflikti tavalisest enam. Don Giovanni hüüab küll "Elagu vabadus!", aga see vabadus kuulub ainult talle isiklikult, kõik teised peavad seisusest hoolimata tema ihasid ja soove rahuldama. Esimest korda tabasin end mõttelt, et viimasel laulul, kus Don Govanni välja teenitud saatusest räägitakse, on suurem idee sees kui lihtsalt mingite moraali normide rahuldamine, ja see oli esimene kord, mil lõpulaul tundus vajalik. Don Giovanni surmaks tõmbasid ülemad klassid (Don Octavio, Donna Anna) endile koristaja kitlid ülle, ühinesid alamklassidega ja viskasid (anti)kangelase üheskoos aknast alla. Aga enne jõudis Donna Elvira (Véronique Gens) teda veel pussitada.
Minu lemmikud oli selles lavastuses naised, eriti Zerlina (Gaëlle Arquez).
Kaasaegne "Don Giovanni" lavastus ei saa hakkama ilma palja ihuta ja seda sai siingi näha - Don Giovanni kiskus peol ühelt koristajalt kitli ja tõmbas maha tema (vana Marati aluspesu meenutavad) aluspüksid. Läbipekstud Masetto ravimine tõotas samuti üht-teist huvitavat, sest tavapärasema salvi määrimise asemel hakkas Zerlina enda kitlit lahti nööpima, aga kaugele siis ei jõudnud... Masettol ilmselt vedas naisega, kes keretäiest hoolimata (häälte järgi otsustades andis Masetto Zerlinale kergemeelsuse pärast korralikult peksa) tema eest nii hästi hoolitseb.
Siin lavastuses oli veel üht-teist huvitavat. Koristajad (koos Zerlina ja Masettoga) tõmbasid oma esimeses stseenis endale pähe Miki-Hiire maskid, siis oli see nagu lõbus mäng. Vähem mängulise mulje jätsid Miki-Hiire maskid Don Giovanni peol Donna Anna, Donna Elvira ja Don Octavio peas. Maske kanti ka ooperi lõpus, kui kõik koos ühiselt läbipussitatud Don Giovanni aknast alla viskasid. Ka Donna Anna ja Don Octavio kandsid siis Miki-Hiire maske aga Donna Elvira mitte.
Osalejad:
- Don Giovanni - Peter Mattei
- Il Commendatore - Paata Burchuladze
- Donna Anna - Patricia Petibon
- Don Ottavio - Saimir Pirgu
- Donna Elvira - Véronique Gens
- Leporello - David Bizic
- Masetto - Nahuel Di Pierro
- Zerlina - Gaëlle Arquez
