Mis oli Stockholmi Kuningliku Ooperi Don Giovanni lavastuses erilist:
Esimene osa tegevusest toimus avalikus 12. kabiiniga peldikus, selle tagumine sein asus üsna lava ees ja see mõjus nagu veidi pealtungivalt, vähemalt nii kaua kuni domineeris valge taust. Huvitav kontrast Milaano lavastusele kus aravarust oli tohutult ja tehti peegelduvate elementidega juurdegi
Etenduse alguses filmis Leporello ( - esimene aafriklane, keda mina selles osas näen) kinnise kabiini ukse alt kabiinis toimuvat tegevust ja seda pilti kuvati lava ülemisele poolele. Selles etenduses käis Leporello veel edaspidigi mitu korda kaamerga ringi ja publik sai nii teise vaate laval toimuvale.
Kabiinis aga toimus teadagi mis - see mis toimub avaliku käimla kabiinis kui kitsal pinnal on mees ja naine. Pärast saab kuulata Don Giovanni ja Donna Anna duetti ära tundmisest ja mitte ära tundmisest.... igajuhul sattus peale Commodoor võttis püstoli, kõik kolmekesi olid koos ja siis taoimus lask.
Aga Donna Annal polnud igahates vaja vaeva näha Don Octavio veeniseks, et siin on toimunud mõrv, aga tema ei tea kes tapja oli !
Siin on sageli huvitav koht, et kuidas Donna Anna tunneb Don Giovanni oma isa tapjana. Sageli esitatakse siin mingi pisiasi ( näiteks kampsun Riia etenduses), aga see probleem langeb nenedes lavastustes ära kus Donna Annat mängitakse DG'd alusest peale tundma. Siis tuleb lihtsalt selgitada, et miks Donna Anna ei kohe ei ütle, et kes tema isa tapja on ja miks ta siis hiljem seda avastab (või "avastab"). Siin mängitakse põhjuseks Leporello poolt Donna Elvirale antud DG vallutuste pildikataloogi, mille Donna Anna leiab ja näeb, milline mees see DG on.
Masetto ja Zerlina pulmakülalised olid täpselt paarid kabiinides, ja enne nende avamist pidi naised oma aluspüksid üles tõstma.
Non to fidar o misera lõpul joonistas DG vetsuseinale oma verega südame (Viide Salzburgi 2007 aasta festivali lasvastusele?)
Veni da Finestra juures mängis DG ise mandoliini, sellist asja ma pole varem näinudi.
Mainis juba alguses selle lavastuse suurt ruumilist kontrasti Milano La Scala lavastusega võrreldes. Muuseas üks Don Giovannidest Milanos on rootslane Mattei La Scalas jäi mulje, et (DG) elu on teater ja me kõik s,t publik olime selle teatri sees, Stockholmi lavastus meenutab pigem kino ja tegevus algas kino avalikus käimlas ja jätkus mingites teistes kino ventilatsiooni või kaamera ruumides. Elu on kino?
Esimene osa tegevusest toimus avalikus 12. kabiiniga peldikus, selle tagumine sein asus üsna lava ees ja see mõjus nagu veidi pealtungivalt, vähemalt nii kaua kuni domineeris valge taust. Huvitav kontrast Milaano lavastusele kus aravarust oli tohutult ja tehti peegelduvate elementidega juurdegi
Etenduse alguses filmis Leporello ( - esimene aafriklane, keda mina selles osas näen) kinnise kabiini ukse alt kabiinis toimuvat tegevust ja seda pilti kuvati lava ülemisele poolele. Selles etenduses käis Leporello veel edaspidigi mitu korda kaamerga ringi ja publik sai nii teise vaate laval toimuvale.
Kabiinis aga toimus teadagi mis - see mis toimub avaliku käimla kabiinis kui kitsal pinnal on mees ja naine. Pärast saab kuulata Don Giovanni ja Donna Anna duetti ära tundmisest ja mitte ära tundmisest.... igajuhul sattus peale Commodoor võttis püstoli, kõik kolmekesi olid koos ja siis taoimus lask.
Aga Donna Annal polnud igahates vaja vaeva näha Don Octavio veeniseks, et siin on toimunud mõrv, aga tema ei tea kes tapja oli !
Siin on sageli huvitav koht, et kuidas Donna Anna tunneb Don Giovanni oma isa tapjana. Sageli esitatakse siin mingi pisiasi ( näiteks kampsun Riia etenduses), aga see probleem langeb nenedes lavastustes ära kus Donna Annat mängitakse DG'd alusest peale tundma. Siis tuleb lihtsalt selgitada, et miks Donna Anna ei kohe ei ütle, et kes tema isa tapja on ja miks ta siis hiljem seda avastab (või "avastab"). Siin mängitakse põhjuseks Leporello poolt Donna Elvirale antud DG vallutuste pildikataloogi, mille Donna Anna leiab ja näeb, milline mees see DG on.
Masetto ja Zerlina pulmakülalised olid täpselt paarid kabiinides, ja enne nende avamist pidi naised oma aluspüksid üles tõstma.
Non to fidar o misera lõpul joonistas DG vetsuseinale oma verega südame (Viide Salzburgi 2007 aasta festivali lasvastusele?)
Veni da Finestra juures mängis DG ise mandoliini, sellist asja ma pole varem näinudi.
Mainis juba alguses selle lavastuse suurt ruumilist kontrasti Milano La Scala lavastusega võrreldes. Muuseas üks Don Giovannidest Milanos on rootslane Mattei La Scalas jäi mulje, et (DG) elu on teater ja me kõik s,t publik olime selle teatri sees, Stockholmi lavastus meenutab pigem kino ja tegevus algas kino avalikus käimlas ja jätkus mingites teistes kino ventilatsiooni või kaamera ruumides. Elu on kino?
