Minu uus lemmik - METi uuenenud "Don Giovanni" (otseülekanne kinos, 23. oktoober)

Jah, uus lemmik on sündinud. Nii vägevale "Don Giovanni" etendusele pole ma veel sattunud. Igal lauljal tuleb mõni päev välja paremini ja mõni päev kehvemine, juhtub et staaridest kubisev etendus ei jäta mingit eriist muljet, ja siis et vähem kuulus laulja võib plahvatada ni et suu jääb lahti. Viimasest on hiljutine väga positiivne näide Aile Asszonyist Estonia "Lendavas hollandlases", karp jäi lahti - säras üle kõige. Isegi hetke Eesti vist kõige tuntud ooperilaulja Ain Anger (kes oli samuti väga väga hea) jäi varju.

Ma räägin siin muidugi enda konkreetsest elamusest konkreetsel õhtul. Peter Matteid olen lavalt kuulnud vii Milanos kui Pariisis,  suurt ime muljat ta mulle jätnud ei ole. Aga youtube'ist olen näinud, ka tema poole selliseid esitusi, et anna olla. Teine on see, kui istud saalis ja laval toimub tegevus sinu ees just reaalajal. Ühelgi etendusel Peter Matteid  mind üliväga haaranud ei ole.

"Don Giovannidest" meeldivad mulle üldjuhul kaasaegsemad lavastused. Minu meelest rääkisid Mozart ja Da Ponte selles ooperis kaasaegsetele kaasaegsetest probleemidest, kasutades muusikat sõnu ja esitust, millest nemad oleks võinud aru saada. Meile need samad asjad päris sama ei tähenda.  Näiteks "vabadus", mida seal ooperi skorduvalt tervitatakse - tol ajal tähendas see rohkem vabalmeelsust ja enamasti eelkõige seksuaalses tähenduses. Poliitiline tähendus hakkas domineerima alles pärast prantsuse revolutsiooni.
Aga see lavastus oli siiski n.ö klassiklaine. Või noh, enam - vähem. Aga kõnetas ta mind igas detailis. Väikesed nüansid (Donna Anna näitamine viisili, mida teistes etendustes tehtud pole)  ja Don Octavio muutub hädavaresest kangelaseks.  Ma pole varem nii head Don Octaviod kunagi näinud kui see Paul Appleby oma.
Hibla Gerzmava Donna Anna ütlen seda sama - parim Donna Anna mida ma lava eales näinud olen.
Kõige suurem üllatus, ja tõesti mul jäi karp lahti, poleks arvanud, et sellest rollist üldse võimalik on midagi sellis välja võluda, oli Malin Byströmi Donna Elvira.  Donna Elviralgi on mitu aariat, mida publik ikka ovatsioonidega tähistab, kõik need tavalised tulid nüüdi ära, aga mitte kunagi varem pole kuulnud "kaua kestvaid tormilisi kiiduavaldusi" pärast "Ah! fuggi il traditor!".
Selgusgi, et Byströmil on energiat rohkem kui tavaliselt Donna Elvirast eeldatakse - novembri etendustes laulab hoopis tema Donna Annat.
Leporello saab samuti kümnest kümme, ainult et aegade parim Leporello, mida ma näinud olen, oli Luigi Pisaroni oma METi eelmisest lavastusest.
Peatagelne ise Simon Keenlysideäi esituses mulle erilist muljet ei jätnud.  Vähemalt teistega võrreldes.

Kavatsen seda ooperti ka korduses vaatma minna





Osades

Hibla Gerzmava (Donna Anna), 
Malin Byström (Donna Elvira), 
Serena Malfi (Zerlina), 
Adam Plachetka (Leporello), 
Matthew Rose (Masetto), 
Kwangchul Youn (komtuur) 
Paul Appleby Don Ottavio rollis. 

Mis oli Stockholmi Kuningliku Ooperi Don Giovanni lavastuses erilist:
Esimene osa tegevusest toimus avalikus 12. kabiiniga peldikus, selle tagumine sein asus üsna lava ees ja see mõjus nagu veidi pealtungivalt, vähemalt nii kaua kuni domineeris valge taust. Huvitav kontrast Milaano lavastusele kus aravarust oli tohutult ja tehti peegelduvate elementidega juurdegi
Etenduse alguses filmis Leporello ( - esimene aafriklane, keda mina selles osas näen) kinnise kabiini ukse alt kabiinis toimuvat tegevust ja seda pilti kuvati lava ülemisele poolele. Selles etenduses käis Leporello veel edaspidigi mitu korda kaamerga ringi ja publik sai nii teise vaate laval toimuvale.

Kabiinis aga toimus teadagi mis - see mis toimub avaliku käimla kabiinis kui kitsal pinnal on mees ja naine. Pärast saab kuulata Don Giovanni ja Donna Anna duetti ära tundmisest ja mitte ära tundmisest.... igajuhul sattus peale Commodoor võttis püstoli, kõik kolmekesi olid koos ja siis taoimus lask.
Aga Donna Annal polnud igahates vaja vaeva näha Don Octavio veeniseks, et siin on toimunud mõrv, aga tema ei tea kes tapja oli !
Siin on sageli huvitav koht, et kuidas Donna Anna tunneb Don Giovanni oma isa tapjana. Sageli esitatakse siin mingi pisiasi ( näiteks kampsun Riia etenduses), aga see probleem langeb nenedes lavastustes ära kus Donna Annat mängitakse DG'd alusest peale tundma. Siis tuleb lihtsalt selgitada, et miks Donna Anna ei kohe ei ütle, et kes tema isa tapja on ja miks ta siis hiljem seda avastab (või "avastab"). Siin mängitakse põhjuseks Leporello poolt Donna Elvirale antud DG vallutuste pildikataloogi, mille Donna Anna leiab ja näeb, milline mees see DG on.

Masetto ja Zerlina pulmakülalised olid täpselt paarid kabiinides, ja enne nende avamist pidi naised oma aluspüksid üles tõstma.

Non to fidar o misera lõpul joonistas DG vetsuseinale oma verega südame (Viide Salzburgi 2007 aasta festivali  lasvastusele?)

Veni da Finestra juures mängis DG ise mandoliini, sellist asja ma pole varem näinudi.

Mainis juba alguses selle lavastuse suurt ruumilist kontrasti Milano La Scala lavastusega võrreldes. Muuseas üks Don Giovannidest Milanos on rootslane Mattei  La Scalas jäi mulje, et (DG) elu on teater ja me kõik s,t publik olime selle teatri sees, Stockholmi lavastus meenutab pigem kino ja tegevus algas kino avalikus käimlas ja jätkus mingites teistes kino ventilatsiooni või kaamera ruumides. Elu on kino?