Don Giovanni - Poola kuninglik ooper, Pärnu ooperipäevad

 

Poole vabariigis on kuninglik ooper! Mis saab olla ilusam! Erit kui ta Don Giovannit esitab. Paraku nende lasvastus ei mahtunud sõne otsases ega kaudses mõttes Pärnu kontserdimajja ära ning see oligi peamine emotsioon. Meeldisid mulle siin naised ja värvid. Osaleiad muutsid värve :-D 

• Robert Gierlachi - Don Giovanni
• Paweł Michalczuk - Leporello
• Krzysztof Łazicki - Masetto
• Gabriela Kamińska - Donna Anna
• Tatiana Hempel-Gierlach - Donna Elvira
  
  

Don Giovanni Vanemuine 2021

Minu silmad on ta ära näinud. Eestis teatris lavastatud Don Giovanni minu fännamise ajal.  "Eesti teatri" peab ära mainima, sest 2012 esitati Brigitta festivalil Don Giovannit, kus kuulsin esimest korda Ain Angerit laval laulmas. Neeme Kuninga eelmise sajandi lõpu Estomia lavastus jäi täpselt minu DG radari eest välja.

Vanemuises lavastati DGd viimati 1990 ja ülikooli ajal nägin sellegi lavastuse ära, siis ma sellest ooperist muud ei teadanud kui Georg Otsa shampanja aariat "venii ja viina voolaku jõena" televiisorist. Mäletan ainult seda, et kuigi lauldi eesti keeles, siis shampanja aaria oli itaaliakeelne ja ei kõlanud pooltki nii võimsalt kui Georg Otsa esitus.

Olen igatsuse ja ettevaatliku hirmuga oodanud hetke kuni saan mõnd meie DG lavastust näha. Erinevatel lavadel olen näinud vast paarikümmentDG lavastust ja sinna juurde veel paar-kolm korda rohkem salvestusi nii ametlikelt plaatidelt kui youtube'ist - aitähh koroona! Kuigi olen koroona tõttu juba viiest DG lavastuset päris teatrites ilma jäänud, siis youtube on neid nüüd vähemalt lõhekmiseni täis. 

Elmo Nüganeni lavastus lummas kõige selle taustal. Pole paha kuskilt otsast. 

Omapäradest rääkides. Laval on keegi Constanze keda ma mitte kunagi mitte kuskil varem näinud ei ole. Kavalehte pole lugenud aga eeldatavasti on tegu Mozarti naise( vaimu)ga, kel just oli selline nimi. Ju ta mängib siin miskit võõristusefekti rolli või mis selle Brechti värgi nimi oli. Ma ei oska sellest tegelasest ei head ei halba arvata. Kummalisel kombel räägib ta itaalia keeles, kuigi oli sakslane. Või siis austerlane, ega ma täpselt tea. Ja kas ta tegelikkuses üldse Itaalia keelt oskaski ... Võib muidugi olla, et ta polegi Mozarti naine vaid keegi teine - D'Artagnani armuke näiteks.
Võõristusefektina meeldis mulle aga väga Don Giovanni ja Leporello tiitrite lugemised.  Tublissiomo, tublissimo !!! (NB! hüüumärke peab olema paaritu arv - sain äsja teada) Geniaalne leid. Erinevused teksti ja tegelikkuse vahel on alati lõbused, võib muidugi karta, et "tuhat eurot" jääb läheneva finantsmulli lõhkemisel väikeseks nelja eskuudo/dukati asemel.  Seda sorti erinevustest rääkides jäi ära minu suurimaid intellektuaalseid rõõme - "meta di voi qua vadano", lõbus elevus jälgida laulutekstis mõõka ja kübarat, kui tegelikult ei kanna Don Giovanni kübart ja mõõga asemel on tal püstol või golfikepp või üldse ainult sisemine ilu. Samas on see tore laul ja avab nii Don Giovanni kui Masetto karakterit. Tõesti kahju, et see ära on jäetud. Ilmas selle lauluta lavastusi olen näinud ainult ühe korra. Õieti kaks, aga teine neist on "Don Giovanni: A Pandemic Nightmare" (https://youtu.be/Mwa428_ZJpI?list=PLeK177sYp4ecNxqueSAt3dZbhDuP75Uhv&t=4883) ja see on puhtalt online.
Liis (NB! Liis ma mäletan mis lubasin, nii et ootan huviga) heidab ette, et kunagi ei esitata Leporello kinni sidumise lugu. Mina olen seda näinud ainult korra, nii et ei oskagi suurt puudust tunda, samas selle stseeni lisandumine teeks ebamugavaks "Ah, pietà, signori miei!" esitamise. Puudumiste teemal jätkates ei olnud ka "il mio tesoro intantot", aga see on jäänud ära nii mitmestki teisest esitusest, seejuures ka Mozarti eluajal ja vblla oli see hea otsus. Seevastu kõige viimane osa - pärast Don Giovanni taevasse tõusmist - oleks ehk võinud ära jääda. Lõpetatus tundus tulevat niisamagi ja ega seda viimast osa Mozarti eluajal ka iga kord ei mängitud. Don Giovanni läheb alati "alla", ma ei mäleta, et oleksin kunagi varem näinud, et ta lahkub "üles".

Lavastuse veel rääkides meeldis mulle tohutult ühe mu oma lemmikkoha "non ti fidar o misera" lahendus: poksiväljak koos poksikinnastega. Kindad muidugi oleks võinud olla ka, või siis pigem, Donna Elvira käes, kes seal hoope jagab, mitte ainult lööke eelkõige pareerival Don Giovannil. Ning Donna Anna ja Don Ottavio ei saa ise ka aru, kas nad on võitlejad või kohtunikud. 

Osatäitajatest rääkides oli Donna Anna (Pirjo Jonas) minu jaoks kõige suurem üllatus. Oma teada ei ole teda varem kuulnud ja olin positiivselt üllatunud. Õhtul kodus klõpsisin teistegi Donna Annade esitusi -  ei ole põhjust häbeneda midagi. Kummaline, et "crudele? non mi dir" ajal polnud laval Don Ottaviot. See peaks olema otse nagu talle lauldud ja tavaliselt on nii enne kui pärast aariat Don Ottaviol üht-teist kobiseda. See aaria oli imelikuvõitu, aga muu Donna Anna osa oli mulle väga meelt mööda.

Eks see lauljate teema ole raske - olen näinud lavadel nii mõndagi esimese suurusjärgu tähte mitte just alati nii hirmus mõjuvalt esinemas. Vaatad teist METi otseülekandes või youtubeis ja lõõritab kui linnuke, aga mingil suvalisel reaetendusel kuskil Milaanos või Pariisis ei ole esitus pooltki nii rabav. Donna Anna douze points !

Etenduse lummus kestis minus kaua, rahulolematuseks oli põhjust vähe aga naudinguks küllaga.

Kavatsen sel hooajal veelgi sammud Tartu poole seada, et Elmo Nüganeni poolt vaaritatud DGga uuesti maiustada.

• Janis Apeins (Don Giovanni)
• Pirjo Jonas (Donna Anna), 
• Karmen Puis (Donna Elvira), 
• Maria Listra (Zerlina), 
• Raiko Raadik (Leporello), 
• Simon Breede (Masetto), 
• Märt Jakobson (komtuur) 
• Juhan Tralla Don Ottavio 

Minu uus lemmik - METi uuenenud "Don Giovanni" (otseülekanne kinos, 23. oktoober)

Jah, uus lemmik on sündinud. Nii vägevale "Don Giovanni" etendusele pole ma veel sattunud. Igal lauljal tuleb mõni päev välja paremini ja mõni päev kehvemine, juhtub et staaridest kubisev etendus ei jäta mingit eriist muljet, ja siis et vähem kuulus laulja võib plahvatada ni et suu jääb lahti. Viimasest on hiljutine väga positiivne näide Aile Asszonyist Estonia "Lendavas hollandlases", karp jäi lahti - säras üle kõige. Isegi hetke Eesti vist kõige tuntud ooperilaulja Ain Anger (kes oli samuti väga väga hea) jäi varju.

Ma räägin siin muidugi enda konkreetsest elamusest konkreetsel õhtul. Peter Matteid olen lavalt kuulnud vii Milanos kui Pariisis,  suurt ime muljat ta mulle jätnud ei ole. Aga youtube'ist olen näinud, ka tema poole selliseid esitusi, et anna olla. Teine on see, kui istud saalis ja laval toimub tegevus sinu ees just reaalajal. Ühelgi etendusel Peter Matteid  mind üliväga haaranud ei ole.

"Don Giovannidest" meeldivad mulle üldjuhul kaasaegsemad lavastused. Minu meelest rääkisid Mozart ja Da Ponte selles ooperis kaasaegsetele kaasaegsetest probleemidest, kasutades muusikat sõnu ja esitust, millest nemad oleks võinud aru saada. Meile need samad asjad päris sama ei tähenda.  Näiteks "vabadus", mida seal ooperi skorduvalt tervitatakse - tol ajal tähendas see rohkem vabalmeelsust ja enamasti eelkõige seksuaalses tähenduses. Poliitiline tähendus hakkas domineerima alles pärast prantsuse revolutsiooni.
Aga see lavastus oli siiski n.ö klassiklaine. Või noh, enam - vähem. Aga kõnetas ta mind igas detailis. Väikesed nüansid (Donna Anna näitamine viisili, mida teistes etendustes tehtud pole)  ja Don Octavio muutub hädavaresest kangelaseks.  Ma pole varem nii head Don Octaviod kunagi näinud kui see Paul Appleby oma.
Hibla Gerzmava Donna Anna ütlen seda sama - parim Donna Anna mida ma lava eales näinud olen.
Kõige suurem üllatus, ja tõesti mul jäi karp lahti, poleks arvanud, et sellest rollist üldse võimalik on midagi sellis välja võluda, oli Malin Byströmi Donna Elvira.  Donna Elviralgi on mitu aariat, mida publik ikka ovatsioonidega tähistab, kõik need tavalised tulid nüüdi ära, aga mitte kunagi varem pole kuulnud "kaua kestvaid tormilisi kiiduavaldusi" pärast "Ah! fuggi il traditor!".
Selgusgi, et Byströmil on energiat rohkem kui tavaliselt Donna Elvirast eeldatakse - novembri etendustes laulab hoopis tema Donna Annat.
Leporello saab samuti kümnest kümme, ainult et aegade parim Leporello, mida ma näinud olen, oli Luigi Pisaroni oma METi eelmisest lavastusest.
Peatagelne ise Simon Keenlysideäi esituses mulle erilist muljet ei jätnud.  Vähemalt teistega võrreldes.

Kavatsen seda ooperti ka korduses vaatma minna





Osades

Hibla Gerzmava (Donna Anna), 
Malin Byström (Donna Elvira), 
Serena Malfi (Zerlina), 
Adam Plachetka (Leporello), 
Matthew Rose (Masetto), 
Kwangchul Youn (komtuur) 
Paul Appleby Don Ottavio rollis. 

Mis oli Stockholmi Kuningliku Ooperi Don Giovanni lavastuses erilist:
Esimene osa tegevusest toimus avalikus 12. kabiiniga peldikus, selle tagumine sein asus üsna lava ees ja see mõjus nagu veidi pealtungivalt, vähemalt nii kaua kuni domineeris valge taust. Huvitav kontrast Milaano lavastusele kus aravarust oli tohutult ja tehti peegelduvate elementidega juurdegi
Etenduse alguses filmis Leporello ( - esimene aafriklane, keda mina selles osas näen) kinnise kabiini ukse alt kabiinis toimuvat tegevust ja seda pilti kuvati lava ülemisele poolele. Selles etenduses käis Leporello veel edaspidigi mitu korda kaamerga ringi ja publik sai nii teise vaate laval toimuvale.

Kabiinis aga toimus teadagi mis - see mis toimub avaliku käimla kabiinis kui kitsal pinnal on mees ja naine. Pärast saab kuulata Don Giovanni ja Donna Anna duetti ära tundmisest ja mitte ära tundmisest.... igajuhul sattus peale Commodoor võttis püstoli, kõik kolmekesi olid koos ja siis taoimus lask.
Aga Donna Annal polnud igahates vaja vaeva näha Don Octavio veeniseks, et siin on toimunud mõrv, aga tema ei tea kes tapja oli !
Siin on sageli huvitav koht, et kuidas Donna Anna tunneb Don Giovanni oma isa tapjana. Sageli esitatakse siin mingi pisiasi ( näiteks kampsun Riia etenduses), aga see probleem langeb nenedes lavastustes ära kus Donna Annat mängitakse DG'd alusest peale tundma. Siis tuleb lihtsalt selgitada, et miks Donna Anna ei kohe ei ütle, et kes tema isa tapja on ja miks ta siis hiljem seda avastab (või "avastab"). Siin mängitakse põhjuseks Leporello poolt Donna Elvirale antud DG vallutuste pildikataloogi, mille Donna Anna leiab ja näeb, milline mees see DG on.

Masetto ja Zerlina pulmakülalised olid täpselt paarid kabiinides, ja enne nende avamist pidi naised oma aluspüksid üles tõstma.

Non to fidar o misera lõpul joonistas DG vetsuseinale oma verega südame (Viide Salzburgi 2007 aasta festivali  lasvastusele?)

Veni da Finestra juures mängis DG ise mandoliini, sellist asja ma pole varem näinudi.

Mainis juba alguses selle lavastuse suurt ruumilist kontrasti Milano La Scala lavastusega võrreldes. Muuseas üks Don Giovannidest Milanos on rootslane Mattei  La Scalas jäi mulje, et (DG) elu on teater ja me kõik s,t publik olime selle teatri sees, Stockholmi lavastus meenutab pigem kino ja tegevus algas kino avalikus käimlas ja jätkus mingites teistes kino ventilatsiooni või kaamera ruumides. Elu on kino?

"Don Giovanni" Läti Rahvusooper 12. mai

Eestlane tahaks ikka lätlasele ülevalt alla vaadata, aga "Don Giovanni" ooperilavastus selleks põhjust ei anna. Lätlased on väga hästi hakkama saanud. Enamgi veel, tundub, et lätlased tabasid trendi ja hilisemad lavastused Euroopas jälgivad samu suundi. Eriti sarnane oli sel aastal esietendunud prantslaste versioon, mitmel korral tundus, et nad on lätlastelt šnitti võtnud. Ehk siis on samast allikast (Salzburg Festival 2008 ?) inspiratsiooni ammutanud - sama ruumi ja aja ühtsus (tegevus ühes kohas), suurem sotsiaalne tagapõhi, suhteliselt realistlik kaasaeg, vallutuste nimekiri nutitelefonis, tähelepanu pole mitte niivõrd (nais)tegelaste hingedel kuivõrd (sotsiaalsel)sisul.

Kui mõõta laval nähtud palja (naise)ihu ruutsentimeetreid, siis senise nähtuile teeb Riia lavastus pika puuga ära, samas, päris alasti tüdrukuid ka kordagi laval ei olnud. Sel suhtes jäid lätlased Pariisi, Berliini ja Milaano lavastustele alla - kui see ikka alla jäämine on. Kogu trupp pakkus märkimisväärset silmailu, nad kõik - nii mehed kui naised olid saledad ja heas füüsilises vormis. Zerlina osatäitja Gunta Davidčuka võidaks koguni "Don Giovanni" lauljate missivõistluse, kui see sel hooajal seda korraldatud oleks.
Aga et kuidas laulmisega oli?  Ei saa halba öelda.Viesturs Jansonsi Don Ottavio mulle paaris kohas ei meeldinud, korra läks midagi krobeliseks ka Sonora Vaice Donna Annal, aga ega nemadki mulle tervikuna halba muljet ei jätnud. Samas, kui ei teaks, et "Don Giovanni" on täis geniaalset muusikat, siis ega ma selles lavastuses seda ka ära tundnud poleks. Ooperimajast välja astudes ei suutnud ühtegi emotsionaalset duetti ega aariat meenutada, aga dramaatiline pinge ise kasvas kuni lõpuni, teise vaatluse keskel jõudis suur mõju publikuni ja rahvas hakkas aariate järel plaksutama. Aplodismente ei tekitanud mitte mõne geniaalse aaria geniaalne esitus vaid iga lauluga kasvav järkjärguline pinge.
8s sel hoojala nähtud "Don Giovannis" oli säravaid aariaid üleüldse vähe. Mul on kodus neli "Don Giovanni" salvestust ja vähemalt tuntumad aariad on neis kõiges (mõne erandiga siiski :-) ) selle hooaja etendustest paremad. Lätlaste juurde tagasi tulles, ka laulmise juures ei saa neile mitte midagi ette heita - Euroopa tase.

Mõnes kohas tuleb lätlasi aga eriliset esile tõsta. Kõigepealt parim isanda ja teenri ehk Leporello (Rihards Mačanovskis) ja Don Giovanni (Jānis Apeinis) paar. Nad olid väga ühtemoodi ja samas oli Leporello kõige alati veidi vähem kui Don Giovanni. Mõlemad olid pikad ja musklis aga Don Giovann rohkem kui Leporello, mõlemad olid aktiivsed ja agressiivsed aga Don Giovann oli seda rohkem kui Leporello. Ma pole üheski "Don Giovanni" lavastuses näinud ega kuulnud sellist vaata et täiuslikku sobivust. Kaasaega toodud lavastus aitas seda ka ilmekalt rõhutada.

Lätlased leidsid geniaalse põhjenduse, et miks ikka Donna Anna Don Giovannis oma ründja ära tunneb. Nimelt jättis Don Giovanni siin Donna Anna õlgadele oma kampsuni kui Komtuuriga jagelema hakkas ja korjas selle hajameelselt taas üles kui "Non ti fidar o misera" (Siin ei ole laulda küll Riias ja esitajadki on teised, aga Don Giovanni osas on sel hooajal kaks korda (Milaano ja Pariis) nähtud Peter Mattei) lõpus Donna Elvirat ära saatma läks.

Kaasaega tõstetud "Don Giovanni" vaatamisega kaasneb ka mõnusaid muige momente:
"La ci darem la mano" (Don Giovanni osas on siin Ildebrando D`Arcangelo, keda nägin LaScalas hoopis Leporellona) eelses retsitatiivis ütleb Don Giovanni itaalia keeli, et minu loss on siin lähedal, tõlkes oli see lihtsalt vaikne koht.
Aarias "Meta di voi qua vadano" (klipis näidatakse tükikesi Berliini ooperi lavastusest, mis on siiani minu lemmik. Kahjuks ei esinenud seal tol õhtul enam selline tähtede paraad (Esposito, D.Arcangelo)) kirjeldab Leporelloks riietunud Don Giovanni kuidas Don Giovannit ära tunda - kannab suure sulega kübarat ja mõõka. Tõlkes aga öeldakse lihtsalt, et te tunnete ta riiete järgi ära. Järgmises retstatiivis ütleb Masetto itaalia keeles, et tal on musket ja püstol tõlkest aga saame teada, et kaigas ja püstol. Selliseid pisiasju on ikka lõbus näha.

Riia etendusega pidi minu "Don Giovanni" hooaeg ka lõppema, aga Birgita festivalil augustikuus esitatakse samuti seda ooperit. Saaga jätkub ...

Don Giovanni: Jānis Apeinis

Commendatore: Romāns Poļisadovs

Donna Anna: Sonora Vaice

Don Ottavio: Viesturs Jansons

Donna Elvira: Dana Bramane

Leporello: Rihards Mačanovskis

Masetto: Juris Ādamsons

Zerlina: Gunta Davidčuka

"Don Giovanni" Opéra National de Paris (Opéra Bastille) 16. aprill

Etendus toimus eelmise sajandi lõpus valminud modernses ooperimajas. Peasissekäigu ees on üsna suur trepp ja enne etendust lastakse selle trepi pääle ainult ooperipiletitega. Polegi nagu varem ooperites kohanud, et esimene piletikontroll väljas ära tehakse ja piletita inimesi isegi ukse ligi ei lasta. Kodulehel väideti,et igast selle ooperi rohkem kui 2st tuhandest kohast on häirimatu vaade lavale. Vaatasin saalis selle pilguga ringi, aga kaunis kahtlane, et külgmiste rõdude tagaotsast saab lava iga punkti näha.
Etenduse kõrvalistest muljetest veel nii palju, et meeste WC järjekord oli naiste omast pikem ja liikus aeglasemalt. Aga selle oli lihtne seletus - kõik pissuaarid (ka ka tavalised kraanikausid) olid rivist väljas, töötas vaid üks tavaline toalett.

Teksti näidati nagu Estoniaski lavakohal rippuval tablool ja muidugi ainult prantsuse keeles. Kusjuures tõlge tundus üsna vaba olevat, s.t paistis et prooviti tõlkida rohkem mõtet kui täpset fraasi ja ilmselt see ka õnnestus, sest minu ümber istuvad prantslased turtsatsid, kui mingi naljakama koha tõlge ilmus. Üleüldse tundus ooperit kuulajate hulgas tavatult suur kohalikke inimeste osakaal. Suurtes ooperimajades, kuhu olen viimasel ajal sattunud, valitseb tavaliselt ikka keeltepaabel ja turistide hordid, siin aga kuulsin ainult ühe korra eemalt vene keelt - puha prantslased muidu.

Lavastus oli kaasaegne, tegevus käis klaasistatud kõrghoones, liftide saabumist kuulutavate iseloomulike kõllide saatel. Lavakujunduse poolest annaksin lausa esikoha teiste "Don Giovannidega" võrreldes. See lahendus võimaldas ka huvitavaid mänge valgusega, aeg-ajalt avati mingi uks, mille tagant paistev valgus tõi laulja tõelisesse rambivalgusesse. Tavaliselt ei pane valgustust tähele, aga Praha kõrvale oli see teine kord, kui valgustus mulle eriliselt ja positiivselt meelde jäi.

Tehniline progress jõudis lõpuks ka Leporelloni (David Bizic) Don Giovanni vallutuste nimekiri ("... ja Hispaanias tuhat ja kolm... ") asus nutitelefonis. Nimiosalist, Don Giovannit, laulis Milano La Scala lavastusest tuttav Peter Mattei (Kahjuks ei laulnud sel päeval Pariisi  Leporellot minu lemmik Luca Pisaroni). See mees pole selles rollis mu lemmik, minu arvates jääb tal mingist energilisusest puudu, mida ma sellelet rollilt eeldaks. La Scalas esines ta kõrval/eemal oleva ülevaataja/lavastajana. Pariisi lavastuses meeldis ta mulle siiski rohkem kui Milaanos, siin ei püütud talle anda suuremat rolli, kui ta kanda suudab. Tema Don Giovanni oli tavapärasest vähem enesekindel, tundlikum ja kõhklevam, rasked olukorrad ei lahenenud mitte iseendast, vaid pingutades. Korra oli ta isegi enesetapu lähedal.
Enamikus lavastustes tapab Don Giovanni Komtuuri (Paata Burchuladze) mingis duellisarnases tegevuses, siis siin oli tegu tõesti mõrvaga - vanale äiati kööginoaga makku.
See lavastus oli seni nähtutest kõige sotsiaalsema alltooniga. Donid moodustasid ülikonnastatud kõrgklassi ja Zerlina/Masetto oma kaaskonnaga oli immigrantidest koristajad. Klassivastuolu pole selles ooperis ebatavaline, aga kontrast rüütellikust aurast ilma jäänud Don Giovanniga võimendas sotsiaalset konflikti tavalisest enam. Don Giovanni hüüab küll "Elagu vabadus!", aga see vabadus kuulub ainult talle isiklikult, kõik teised peavad seisusest hoolimata tema ihasid ja soove rahuldama. Esimest korda tabasin end mõttelt, et viimasel laulul, kus Don Govanni välja teenitud saatusest räägitakse, on suurem idee sees kui lihtsalt mingite moraali normide rahuldamine, ja see oli esimene kord, mil lõpulaul tundus vajalik. Don Giovanni surmaks tõmbasid ülemad klassid (Don Octavio, Donna Anna) endile koristaja kitlid ülle, ühinesid alamklassidega ja viskasid (anti)kangelase üheskoos aknast alla. Aga enne jõudis Donna Elvira (Véronique Gens) teda veel pussitada. 
Minu lemmikud oli selles lavastuses naised, eriti Zerlina (Gaëlle Arquez).

Kaasaegne "Don Giovanni" lavastus ei saa hakkama ilma palja ihuta ja seda sai siingi näha - Don Giovanni kiskus peol ühelt koristajalt kitli ja tõmbas maha tema (vana Marati aluspesu meenutavad) aluspüksid. Läbipekstud Masetto ravimine tõotas samuti üht-teist huvitavat, sest tavapärasema salvi määrimise asemel hakkas Zerlina enda kitlit lahti nööpima, aga kaugele siis ei jõudnud...  Masettol ilmselt vedas naisega, kes keretäiest hoolimata (häälte järgi otsustades andis Masetto Zerlinale kergemeelsuse pärast korralikult peksa) tema eest nii hästi hoolitseb.

Siin lavastuses oli veel üht-teist huvitavat. Koristajad (koos Zerlina ja Masettoga) tõmbasid oma esimeses stseenis endale pähe Miki-Hiire maskid, siis oli see nagu lõbus mäng. Vähem mängulise mulje jätsid Miki-Hiire maskid Don Giovanni peol Donna Anna, Donna Elvira ja Don Octavio peas. Maske kanti ka ooperi lõpus, kui kõik koos ühiselt läbipussitatud Don Giovanni aknast alla viskasid. Ka Donna Anna ja Don Octavio kandsid siis Miki-Hiire maske aga Donna Elvira mitte.


Osalejad:

• Don Giovanni -  Peter Mattei 
• Il Commendatore -  Paata Burchuladze 
• Donna Anna -  Patricia Petibon
• Don Ottavio -  Saimir Pirgu 
• Donna Elvira -  Véronique Gens 
• Leporello -  David Bizic 
• Masetto -  Nahuel Di Pierro 
• Zerlina -  Gaëlle Arquez 

"Don Giovanni" Royal Opera House, London, 18. veebruar

Royal Opera House Covent Gardenis näeb välja nagu ülisuur sünagoog - ruumikas ning kaasaegne.
Olin arvanud, et kõik äärmuslikud "Don Giovannid" on juba nähtud, aga näe, issand saatis veel ühe - ooperi asemel sattusin operetti või muusikali kuulama. Publik turtsatas naerda naljakate kohtade juures, elas kaasa, plaksutas ja karjus braavo. Nii suurt kaasaelamist pole ma ooperis näinudki, kuigi paljaste kehade üleküllus siin ei valitsenud.

See oli mulle sel hooajal teine kohtumine Alex Esposito (Leporello) ja Pavol Breslikuga (Don Ottavio). Esimene oli nii elav ja aktiivne, et Erwin Schrotti Don Giovanni tundus temaga võrreldes ajuti tuimavõitu. Esposito meeldiski mulle selles lavastuses kõige rohkem. Don Ottavio aariatest meeldis mulle kõige rohkem "Il mio tresoro" täpselt nagu tema Viini esitluseski.
Lavakujunduses oli mindud lihtsat, kuid mõjusat teed, - keset lava asetses poolkaares kahe paralleelse seinaga müür ja erinevaid stseene kujundati seda erinevate nurkade alla pöörates.
Teise vaatuse alul oli Masetto juhtimisel sisenevate talupoegade kätes hulk elava tulega tõrvikuid. Tavaliselt suhtutakse teatrites elava tule kasutamisse väga ettevaatlikult, aga ju on siis Inglise Kuningliku Ooperi uue väljanägemisega maja piisavalt tulekindlaks/ohutuks ehitatud. Kavalehel hoiatati, et teise vaatuse lõpus on laval leegid ja tõesti, kui saabus Don Giovannile põrgusse mineku aeg, oli lava tuld täis nagu Rammsteini kontsert, soojad lained oli üsna taha, Belle Etage'i esimesse ritta ära tunda.

Siingi ei raatsitud viimasest moraliseerivast laulust loobuda ning eesriide langemise järel lauldi taas seda õudset kokkuvõtet...  kuid laulu lõppemisel kukkus esimene eesriie alla, taga paistis väike orv, milles seisis tütarlast süles hoidev Don Giovanni. Tütarlaps ei tundunud paksult riides olevat - kui ta üldse riides oli  -, aga pilti end põrgus hästi tundvast Don Giovannist näidati vaid viivuks, nii et ei jõudnudki aru saada, kas tüdruk oli paljas või mitte :-(.

Näide lavastusest.

Don Giovanni - Erwin Schrott
Il Commendatore - Reinhard Hagen
Donna Anna - Carmela Remigio
Don Ottavio - Pavol Breslik
Donna Elvira - Ruxandra Donose
Leporello - Alex Esposito
Zerlina - Kate Lindsey
Masetto - Matthew Rose