Eestlane tahaks ikka lätlasele ülevalt alla vaadata, aga "Don Giovanni" ooperilavastus selleks põhjust ei anna. Lätlased on väga hästi hakkama saanud. Enamgi veel, tundub, et lätlased tabasid trendi ja hilisemad lavastused Euroopas jälgivad samu suundi. Eriti sarnane oli sel aastal esietendunud prantslaste versioon, mitmel korral tundus, et nad on lätlastelt šnitti võtnud. Ehk siis on samast allikast (Salzburg Festival 2008 ?) inspiratsiooni ammutanud - sama ruumi ja aja ühtsus (tegevus ühes kohas), suurem sotsiaalne tagapõhi, suhteliselt realistlik kaasaeg, vallutuste nimekiri nutitelefonis, tähelepanu pole mitte niivõrd (nais)tegelaste hingedel kuivõrd (sotsiaalsel)sisul.
Kui mõõta laval nähtud palja (naise)ihu ruutsentimeetreid, siis senise nähtuile teeb Riia lavastus pika puuga ära, samas, päris alasti tüdrukuid ka kordagi laval ei olnud. Sel suhtes jäid lätlased Pariisi, Berliini ja Milaano lavastustele alla - kui see ikka alla jäämine on. Kogu trupp pakkus märkimisväärset silmailu, nad kõik - nii mehed kui naised olid saledad ja heas füüsilises vormis. Zerlina osatäitja Gunta Davidčuka võidaks koguni "Don Giovanni" lauljate missivõistluse, kui see sel hooajal seda korraldatud oleks.
Aga et kuidas laulmisega oli? Ei saa halba öelda.Viesturs Jansonsi Don Ottavio mulle paaris kohas ei meeldinud, korra läks midagi krobeliseks ka Sonora Vaice Donna Annal, aga ega nemadki mulle tervikuna halba muljet ei jätnud. Samas, kui ei teaks, et "Don Giovanni" on täis geniaalset muusikat, siis ega ma selles lavastuses seda ka ära tundnud poleks. Ooperimajast välja astudes ei suutnud ühtegi emotsionaalset duetti ega aariat meenutada, aga dramaatiline pinge ise kasvas kuni lõpuni, teise vaatluse keskel jõudis suur mõju publikuni ja rahvas hakkas aariate järel plaksutama. Aplodismente ei tekitanud mitte mõne geniaalse aaria geniaalne esitus vaid iga lauluga kasvav järkjärguline pinge.
8s sel hoojala nähtud "Don Giovannis" oli säravaid aariaid üleüldse vähe. Mul on kodus neli "Don Giovanni" salvestust ja vähemalt tuntumad aariad on neis kõiges (mõne erandiga siiski :-) ) selle hooaja etendustest paremad. Lätlaste juurde tagasi tulles, ka laulmise juures ei saa neile mitte midagi ette heita - Euroopa tase.
Mõnes kohas tuleb lätlasi aga eriliset esile tõsta. Kõigepealt parim isanda ja teenri ehk Leporello (Rihards Mačanovskis) ja Don Giovanni (Jānis Apeinis) paar. Nad olid väga ühtemoodi ja samas oli Leporello kõige alati veidi vähem kui Don Giovanni. Mõlemad olid pikad ja musklis aga Don Giovann rohkem kui Leporello, mõlemad olid aktiivsed ja agressiivsed aga Don Giovann oli seda rohkem kui Leporello. Ma pole üheski "Don Giovanni" lavastuses näinud ega kuulnud sellist vaata et täiuslikku sobivust. Kaasaega toodud lavastus aitas seda ka ilmekalt rõhutada.
Kaasaega tõstetud "Don Giovanni" vaatamisega kaasneb ka mõnusaid muige momente:
"La ci darem la mano" (Don Giovanni osas on siin Ildebrando D`Arcangelo, keda nägin LaScalas hoopis Leporellona) eelses retsitatiivis ütleb Don Giovanni itaalia keeli, et minu loss on siin lähedal, tõlkes oli see lihtsalt vaikne koht.
Aarias "Meta di voi qua vadano" (klipis näidatakse tükikesi Berliini ooperi lavastusest, mis on siiani minu lemmik. Kahjuks ei esinenud seal tol õhtul enam selline tähtede paraad (Esposito, D.Arcangelo)) kirjeldab Leporelloks riietunud Don Giovanni kuidas Don Giovannit ära tunda - kannab suure sulega kübarat ja mõõka. Tõlkes aga öeldakse lihtsalt, et te tunnete ta riiete järgi ära. Järgmises retstatiivis ütleb Masetto itaalia keeles, et tal on musket ja püstol tõlkest aga saame teada, et kaigas ja püstol. Selliseid pisiasju on ikka lõbus näha.
Riia etendusega pidi minu "Don Giovanni" hooaeg ka lõppema, aga Birgita festivalil augustikuus esitatakse samuti seda ooperit. Saaga jätkub ...
Kui mõõta laval nähtud palja (naise)ihu ruutsentimeetreid, siis senise nähtuile teeb Riia lavastus pika puuga ära, samas, päris alasti tüdrukuid ka kordagi laval ei olnud. Sel suhtes jäid lätlased Pariisi, Berliini ja Milaano lavastustele alla - kui see ikka alla jäämine on. Kogu trupp pakkus märkimisväärset silmailu, nad kõik - nii mehed kui naised olid saledad ja heas füüsilises vormis. Zerlina osatäitja Gunta Davidčuka võidaks koguni "Don Giovanni" lauljate missivõistluse, kui see sel hooajal seda korraldatud oleks.
Aga et kuidas laulmisega oli? Ei saa halba öelda.Viesturs Jansonsi Don Ottavio mulle paaris kohas ei meeldinud, korra läks midagi krobeliseks ka Sonora Vaice Donna Annal, aga ega nemadki mulle tervikuna halba muljet ei jätnud. Samas, kui ei teaks, et "Don Giovanni" on täis geniaalset muusikat, siis ega ma selles lavastuses seda ka ära tundnud poleks. Ooperimajast välja astudes ei suutnud ühtegi emotsionaalset duetti ega aariat meenutada, aga dramaatiline pinge ise kasvas kuni lõpuni, teise vaatluse keskel jõudis suur mõju publikuni ja rahvas hakkas aariate järel plaksutama. Aplodismente ei tekitanud mitte mõne geniaalse aaria geniaalne esitus vaid iga lauluga kasvav järkjärguline pinge.
8s sel hoojala nähtud "Don Giovannis" oli säravaid aariaid üleüldse vähe. Mul on kodus neli "Don Giovanni" salvestust ja vähemalt tuntumad aariad on neis kõiges (mõne erandiga siiski :-) ) selle hooaja etendustest paremad. Lätlaste juurde tagasi tulles, ka laulmise juures ei saa neile mitte midagi ette heita - Euroopa tase.
Mõnes kohas tuleb lätlasi aga eriliset esile tõsta. Kõigepealt parim isanda ja teenri ehk Leporello (Rihards Mačanovskis) ja Don Giovanni (Jānis Apeinis) paar. Nad olid väga ühtemoodi ja samas oli Leporello kõige alati veidi vähem kui Don Giovanni. Mõlemad olid pikad ja musklis aga Don Giovann rohkem kui Leporello, mõlemad olid aktiivsed ja agressiivsed aga Don Giovann oli seda rohkem kui Leporello. Ma pole üheski "Don Giovanni" lavastuses näinud ega kuulnud sellist vaata et täiuslikku sobivust. Kaasaega toodud lavastus aitas seda ka ilmekalt rõhutada.
Lätlased leidsid geniaalse põhjenduse, et miks ikka Donna Anna Don Giovannis oma ründja ära tunneb. Nimelt jättis Don Giovanni siin Donna Anna õlgadele oma kampsuni kui Komtuuriga jagelema hakkas ja korjas selle hajameelselt taas üles kui "Non ti fidar o misera" (Siin ei ole laulda küll Riias ja esitajadki on teised, aga Don Giovanni osas on sel hooajal kaks korda (Milaano ja Pariis) nähtud Peter Mattei) lõpus Donna Elvirat ära saatma läks.
Kaasaega tõstetud "Don Giovanni" vaatamisega kaasneb ka mõnusaid muige momente:
"La ci darem la mano" (Don Giovanni osas on siin Ildebrando D`Arcangelo, keda nägin LaScalas hoopis Leporellona) eelses retsitatiivis ütleb Don Giovanni itaalia keeli, et minu loss on siin lähedal, tõlkes oli see lihtsalt vaikne koht.
Aarias "Meta di voi qua vadano" (klipis näidatakse tükikesi Berliini ooperi lavastusest, mis on siiani minu lemmik. Kahjuks ei esinenud seal tol õhtul enam selline tähtede paraad (Esposito, D.Arcangelo)) kirjeldab Leporelloks riietunud Don Giovanni kuidas Don Giovannit ära tunda - kannab suure sulega kübarat ja mõõka. Tõlkes aga öeldakse lihtsalt, et te tunnete ta riiete järgi ära. Järgmises retstatiivis ütleb Masetto itaalia keeles, et tal on musket ja püstol tõlkest aga saame teada, et kaigas ja püstol. Selliseid pisiasju on ikka lõbus näha.
Riia etendusega pidi minu "Don Giovanni" hooaeg ka lõppema, aga Birgita festivalil augustikuus esitatakse samuti seda ooperit. Saaga jätkub ...
Don Giovanni: Jānis Apeinis
Commendatore: Romāns Poļisadovs
Donna Anna: Sonora Vaice
Don Ottavio: Viesturs Jansons
Donna Elvira: Dana Bramane
Leporello: Rihards Mačanovskis
Masetto: Juris Ādamsons
Zerlina: Gunta Davidčuka
