Minusuguse Mozarti ja just tema "Don Giovanni" fänni süda hakkab kiiremini põksume kui jalutan Prahas mööda Wenceslase väljakut Estates Teatri (Stavovské divadlo) poole. See on ainus tänaseni säilinud teater, kus Mozart on esinenud ja enamgi veel, just siin dirigeeris Mozart ise Don Giovanni maailma esietendust aastal 1787. Selles teatris filmiti autentsuse huvides ka Formani "Amadeus". Loomulikult tekitab selisesse teatrisse minek erilise tunde, kuid omalegi üllatuseks ei saanud ma eelneval ööl hästi magada. Poleks arvanud, et Mozarti teatril võib selline mõju olla... või olen lihtsalt vanadusest ogaraks läinud, või ehk on Hypnerotomachia Poliphili (mida ma lugenud pole) mind mingil erilisel viisil pannud ehitistesse suhtuma...
Igatahes astun väikese ärevuses Estates teatri uksest sisse, mitmel pool paistavad Mozartile viitavad tahvlid. Praha on Viini käest tüki Mozartit edukalt endale krahmanud. Maja pole suur, meenutab veidi Viini või Stockholmi ooperiteatreid aga palju väiksem, parter on võib-olla Estoniastki väiksem, aga rõdusid on siin viis. Mulle on antud koht esimesel rõdul, kus jagan looži aškenazi vanapaariga. Ega me rahvusest räägi, aga minu suur kõver nina ütleb mulle nii, või meeldib mulle nii mõelda – Praha on minu jaoks eelkõige Kafka linn, Don Giovanni maailma esietendusest hoolimata assotsieerub Mozarti linnana mulle ikkagi Viin.
Ootan ooperi algust, veidi on aega ja kulistan kurku mõned klaasid vahuveini, see mõjub hästi pärast unetut ööd. Mehel on alati kaks ustavat sõpra, kellele saab toetuda isegi siis, kui kõik muu on läinud ja perses - muusika ja alkohol. Kavatsen täna neist mõlemast viimast võtta. Esimesega võib küll probleeme olla, kogu kollektiiv on mulle tundmatu, võib ju olla, et kogu etendus on lihtsalt Mozarti sõpradest turistidelt papi välja väänamiseks kokku klopsitud haltuura. Peatselt näeb, loodetavasti ei lase Mozarti vaim sellel juhtuda.
Käib avamäng ja istun loožis oletava juudiproua kõrval, poole peal vajub ta pea rinnale ja sinna see vaatuse lõpuni jääbki, õnneks ta ei norska. Mul pole kontserdil/ooperile magamise vastu mitte midagi – inimene tunneb end turvaliselt. Meespool aga on ergas ja huviline kogu etenduse aja.
Veidi enne avamängu lõppu keeratakse valgust igale poole ja ka meie loožis süttivad õrnas helgis küünlaid meenutavad elektrilambid. Publikut valgustavad lambid on etenduse valgustusse kaasa haaratud. Ei mäletagi, et oleks mõne varasema Don Giovanni etenduse juures sellist asja näinud. Need lambid süttivad edaspidigi päris mitmel korral ja „Madamino il catalogo e questo” ajal on see lausa vajalik, sest sel ajal näitab Leporello (Frantisek Zahradnicek) Don Giovanni maitseid kirjeldades parteris istuvate vastavate daamide poole. Õelust ja konflikti ootava inimesena jään siis vaatama, et kuhu näidatakse kui paksudest juttu tuleb - samasse kohta kuhu saledateki puhul. Mage.
Esinejatest rääkides jättis Donna Anna (Maida Hundeling) lausa väga hea mulje, Leporello oleks vist ka jätnud kui METi Luca Pisaroni esitus liiga sügavalt meeles poleks. Ma isegi tea, kas saab paremat Leporellot ollagi. Tema ainus häda oli see, et see oli teistega võrreldes liiga hea!
Lavastus on tuim ja staatiline. Olen tasapisi harjunud suurema lavalise sebimisega. Ega muidugi ooperis ei peagi ju teab mis dünaamikat olema, kui aga solistid laulavad nii, et midagi puudu ei jää (METi AIDA oli selline), aga tänane koosseis nii kõva ei ole.
Vürsti lisavad tantsupoisid. Päris mitmetele stseenidele on lisatud balletitantsijatest noormehi, kes annavad etendusele mõnusat elu, liikuvust ja ka võõristusefekti, nad teevad akrobaatilisi trikke, viivad ja toovad butafooriat, tekitavad Don Giovanni (Ales Jenis) ja Zerlina(Katerina Knezikova) ümber lilleringi jne. Butafooriat peab eraldi kiitma, mitmel korral toovad tantsupoisid kohal päriselt põlevad küünlad ja tõrvikud (kas pole mingeid tuletõrje alaseid euronorme?), kui Masetto(Jiri Hajek) laulab Ho capito, signor si'd tuuakse talle järjest vahendeid Don Giovanni nüpeldamiseks, lõpuks saab ta põleva süütenööriga pommi, mille lükkab Don Giovanni jalge taha. Selline kõrval tegevus on väga abiks, sest Masetto jättis mulle sest ansamblist kõige kahvatuma mulje.
Seksuaalsusega lavastuses ei liialdata, õieti polegi teist eriti, naiste jalad ei välgu ja minusugusel naistejalgade fetišistil on selle üle muidugi kurb meel. Juba mainisin, et Don Giovanni paneb Zerlina korraks La ci darem la mano ajal sellile maha', aga teeb seda siivsalt. Ainus kord, mil naise maani kleit kõrgemale tõstetakse ja siiski vaid veidi üle põlve, on Donna Elvira(Pavla Vykopalova) kohtumine Don Giovanniks maskeeritud Leporelloga. Jah, Leporello mulle meeldis.
Seevastu tegi Don Giovanni mitte, ei meeldinud mulle ei tema šampanja aaria ega ka Meta di voi qua vadano, ei tajunud nagu mingit erilist energiat ega sädet. Šampanja aaria ajal aga tegi Leporello väikese vahuveini pudeli lahti ja valas Don Giovannile klaasi ... ning püüdis ise kõrrega pudelist juua, loomulikult läks palju maha. Samas pakkus Don Giovanni ka positiivse üllatuse; ma pole nagu eriti tähelgi pannud Don Giovanni laulu Donna Elvira Leporellpo käte vahele meelitamiseks. Don Giovanni istus kaugel lava nurgas aga laulis, nii et kõik kajas, selles oli selge jõud ja energia. Potentsiaali ilmselt on, aga miski jäi täna realiseerimata.
Kõige tugevama mulje jättis mulle Non ti fidar o miser, see pani lausa värisema, stseen ise oli dünaamiline ja lauldi suure sisemise jõuga. Aplodeerisin tormiliselt koos publikuga.
Aga jäädes ühte kahest Don Ottavio(Ales Brscein) ilusamast aariast Dala sua pacet ootama pidin pettuma, seda ei esitatudki. Tõsi küll, seda aariat ei esitatud ka Don Giovanni Praha esietendusel 1787, Mozart komponeeris selle alles järgmisel aastal toimunud Viini esietenduse tarbeks, aga ma pole varem Dala sua pace välja jätmist kohanud. Don Octavio mulle tegelikult meeldis ja tema teine aaria Il mio tresoro intanto oli lausa kena. Aga Don Giovanni n.ö tavaversiooniga võrreldes puudus teinegi stseen Donna Elvira Mi tradi quell'alma ingrata Sellest aariast mul kahju pole. Dala sua pacet oleks tahtnud kuulda küll.
