Berliini Deutsche Opera "Don Giovanni" oli vaimustav üllatus. Sellist Don Giovannit pole ma veel näinud. Väga teistmoodi lavastus, mis mulle väga hea mulje jättis. Häälte poolest see meeskond ehk väga tugev polnud, võib ka olla, et saali akustika pole kõige parem, aga lavastus ise korvas kuhjaga kõik puudujäägid. Oli palju vaadata, aga see juures polnud etendus kaugeltki mitte seksiga üle valatud nagu Viini oma. Lihtsalt oli leitud palju visuaalselt huvitavaid lahendusi erinevate stseenide jaoks.
Avamängu ajal hakkas lavale kogunema tumedates ülikondades mehi, mõned hoidsid golfikeppe käes. Leporello (Simon Pauly) avalulu ajal hakkasid mitmed neist laulma, nii et kohe ei saanudki aru, kes Leporello osatäitja on. Donna Anna (Brucu Uyar) käis oma avaaaria ajal mitu meest läbi justkui otsides, et kes neist tema magamistuppa oli tunginud ja komtuur (Ante Jerkunica) peksti kambakesi golfikeppidega surnuks ning üks golfi pall pisteti surnule suhu. Laiba peale pandi kollane lipik numbriga seitse. Iga Don Giovanni (Mark Stone) saavutust tähistati järjest alla poole laskuvate numbritega, komtuuri surm oli seitse ja Don Giovanni tõstis enda surma järgselt üles number ühe.
Deutsche Opera Berlini maja on ilmselt uuem ja kaasaegsem kui teised ooperiteatrid, ning selle võimalusi kasututi siin ohtralt ära. Küll liikusid valgus postid lava külgedel, kord liikus lava ise nii ribade kaupa kui tervikuna. Surnud komtuur koos talle pähe löödud golfikepiga aga vajus laval alla, Donna Anna kätte jäi vaid verine loor.
Järgneva Don Giovanni ja Leporello stseeni ajaks oli juba teda kes meestesummas neid osi mängivad. Pea kõigi Don Giovanni ja Leporello stseenide aja oli laval terve kari mehi. Nagu METiski oli siin Leporello Don Giovannist pikem, kuid sellise lavastuse puhul see ei häirinud.
Donna Elvira (Alyson Cambridge) oli kõige võimsam, teda oli ainsana kuulda, ka siis kui ta kuskil lavasügavuses laulis. Leporello väga võimas polnud, aga ta korvas seda osava ja aktiivse näitlemisega. Don Giovanni vallutused on tavaliselt kuhugi vihikusse või päevikusse kirja pandud. Siin olid vallutused mustadesse prügikottidesse topitud kortsus (ajalehe)paberid.
Zerlina (Heidi Stober) - Masetto (Tobias Kehrer) stseeni ajal oli ka Donna Elvira kogu aeg laval. Üleüldse olid siin tegelased sagedasti laval ka siis, kui nad ise laulma ei pidanud. See etendus oli kohati rohkem näitemäng kui ooper. Don Giovanni ajas Donna Elvirale ligi veel siis, kui ta ise juba Zerlinale laulis, samal ajal piiras osa Don Giovanni/Leporello jüngreid Zerlinat ja osa hoidsid Masetot kinni. Zerlina võrgutamise ajaks seoti Masetto lausa kinni ja Don Giovanni ajas golfikepiga Zerlina jalad laiali...
Minu lemmik stseenis Non ti fidar o misera seises Don Giovanni lava tagumise osa keskel, jüngrid joondusid tema selja taha ja võimendasid ta liigutusi. Visuaalne kajaefekt. Vägev!
Donna Anna järgnev traagiline aaria polnud just väga vägev aga Don Octavio (Yosep Kang) Dala sua pace üllatas positiivselt, esimest korda etenduse ajal hakkasin plaksutama ja koos minuga tegi seda terve saal või vähemalt enamus sellest. Mitmetel esitustel on minul olnud isu aplodeerida siis, kui saal on vait ja kui saal plaksutab siis ma ei saa vahel aru, et miks - Mozart kui geniaalse helilooja austuseks ? Ja et kõigile tuntud aaria polnudki liiga jube? Sel etendusel tundsin end publikuga kooskõlas olevat. Kõige suurema aplausi teenis Don Octavio Dala sua pace, ka Zerlina ja Don Elvira teise vaatluse aariad leidsid kiiduavaldustega ära märkimist nii minult kui publikult. Seevastu Don Giovanni šampuse aaria, teenis vaid paar hõredat plaksu – ja see oli ka kindlasti viimase aasta jooksul kuuldud Finch'han dal vino’dest kõige hädisem. Samas ei suhtu ma siinsesse Don Giovannise tegelikult halvasti, nii teise vaatluse Veni alla finestra kui meta di voi qua vadano olid suurepärased ja kui ta laulis orkestri eesmise seina peal otse publiku ees, siis kostis ta mulle ka väga hästi kätte.
Don Giovanni pidu esimese vaatluse lõpupidu oli lõbusalt dekadentlik. Paljaste rindadega näitsik luukas pikku orkestrit publikust lahutavat lava osa, teisikud olid poolpaljad ja stringides tüdrukud kilesse keeratud, mingi imelikud konstruktsioonid tiirlesid ja pikajuukseline aluspükstes mees väntas ratast. Aga kõik see ei kokku mõjunud ei erootiliselt, seksuaalselt ega ammugi mitte sensuaalselt. Ilmselgelt ei pidanudki.
Jõudsin Don Giovannit juba teise vaatluse aariate eest kiita, jätkus ka vaese töömehe (s.t Masetto) piinamine, lisaks tavapärasele peksmisel kisuti tema püksid puruks ja Don Giovanni kirjutas talle perse peale oma nimetähed .... või on need hoopis Dolce Gabana omad... ?
Pärast Leporello Don Giovannina esinemise paljastamist (mis iseendast oli lahe tünnitsirkus) tabas mind selle etenduse suurim pettumus – Don Octavio Il mio tresorot ei esitatudki :-(. Ei tea kas ... ei sobinud see aaria? Praha esietenduse järgmise pärast, seda igatahes ära ei jäetud, sest DE aaria ... mida Praha esietenduse samuti polnud, sai siin ette kantud. Kahju, kahju.
Komtuuri kuju lavale ei tekkinudki ainult hääl ja orkestri ja publikuvahelisel seinal laulev Leporello pöördus oma O statua gentilissimaga esimeses reas istuvate inimeste poole – ja sattus ise nendest paanikasse.
Don Giovanni viimne pidu (või peaks ma ütlema –viimane õhtusöömaaeg) oli vaimustav kroon kogu etendusele.
Leporello kattis lauda nagu selles vanaproua ja teeneriga filmis, mida vanaaasta õhtul näidatakse. Mingil hetkel istus Don Giovanni laual keskel ning Leporello ja 11 teisikut moodustasid neli kolmeliikmelist gruppi - täpselt sel viisil nagu da Vinci Pühaõhtusöömaja maalil – suutsin vaevu naeruturtsatust alla suruda.
Komtuurist ilmus ka lõpus laval ainult hääl. Don Giovanni pidi surres iseenda käest kinni hoidma. Pärast surma tõusis ta üles ja viskas üles viimase numbri – number ühe. Ja oligi kõik!
Lõpuks ometi oli viimane moraliseeriv sekstett välja visatud. Anu on seda ooperit tema moraalse lõpu, s.t just selle sama viimase laulu pärast kritiseerinud. Ma olen püüdnud Mozartit õigustada ja vabandada, aga tegelikult olen ma Anuga nõus – see viimane laul on (sisuliselt) nõme ja ma ei saa aru miks pärast oli vaja seda 20nda sajandi teisel poolel taas esitama hakata kui eelnevad pea kakssada aastat saadi ilma hakkama! Kui mu mälu mind ei peta, jättis Mozart selle ka Viini esietendusest välja.
Viis lisa plusspunkti sakslastele sellise lõpu eest!
Kokku võtteks korda taas oma suurimat rahulolu. Vokaalses mõttes, jah, see tükk siin eriline saavutus polnud, aga kõik puudujäägid korvas etendus. Selles oli oma sõnum ja siit saab üht-koma-teist huvitavat välja lugeda.
Soovitan kõigile kes vähegi saavad vaatama minna, aga etendusel näidatakse ainult saksa keelseid subtiitreid. Kes saksa keelt ei oska, sel tuleb libretto selgeks teha, või siis palgata mind kaasa stseenide sisu paari lausega sosinal ümber jutustama.
