Esimest korda Itaalias ja Milanos. Teatrisse mineku ajaks olime linnas päevakese ringi konnanud ja minu ettekujutus itaallastest kui kaootilises korratuses elavatest räpasevõitu lõunamaalastest muutunud. Milanot oleks võinud hoopis korralikuks ja hästi organiseeritud põhjala linnaks pidada.
Õhtul seadsime sammud Piazza della Scalale, sääl seisis ilus ja ohke hoone, suur järjekord lookles kaugele - tundus kuidagi kahtlane ning läksin igaks juhuks mingilt vormis tüübilt küsima, et kas see ikka on La Scala teater - ei olnudki, kuulus teater asub üle platsi teisel poole ja teiste platsi äärsete hoonetega võrreldes ei näe eriti kuidagi välja. Tõsi küll - seest on see maja suurem kui väljast.
Pileti kätte saamisega kaasnesid väikesed segadused, kassa on nimelt maja teises küljest ja draamateatri kassa jäi minu teele enne ooperiteatri oma. Plakat teatri seinal ja ka pilet ütlesid, et maja avatakse tund enne etendust, tegelikkuses lasti meid sisse vaevu pool tundi enne etendust. Järgnes orienteerumine, sest piletit vaadates ei suutnud ma aru saada kuhu peaksin istuma:
Ma polnud sugugi ainus koha otsija. Vanemat kirjandust lugedes oli mulle siin-seal silma jäänud teatri kohanäitaja amet, tundus naeruväärse ja mõttetu töö näitena - no mis siin saab keerulist olla, rida see ja koht teine. Milanos selgus, et saab. Esimest korda tundsin, et kohanäitaja amet on tõesti vajalik ning õnneks oli neid La Scalas tööl palju ja piisavalt. Minu pilet muuseas viitab kuuenda rea esimesele kohale.
Etendus oli vägev. Korralikule teatrile kohaselt ei saa ühelegi esinejale saamatust ette heita. Mõni meeldis mulle vähem kui teine, aga see on loomulik. Avastasin, et võrdlen sagedamini lavastusi kui esinejaid. Ja esinejaid eelkõige rolli kaudu, mida nad konkreetses lavastuses mängivad. Ma pole ühtegi asjaarmastajate "Don Giovanni" etendust näinud, kõik selle blogi senised "Don Giovannid" on proffide poolt lauldud, keda lavale lastaksegi ainult siis, kui nad oma rolli kenasti ära laulda suudavad.
Aga lavastusest endast. Tegelikult dirigeeris siin vägesid Don Giovanni, avamängu ajal astus üks pikk mees (Don Giovanni) parteri tagant sisse, jalutas lavale, jäi eesriide ette seisma ja tõmbes selle rapsti alla! Eesriide taga oli teine peegeldava pinnaga eesriie nii, et publikum sai iseenast vaadata ning justkui etendusega üheks osaks saada. Seda peegeldavat eesriiet kasutati hiljemgi mitmel korral ja erinevatel kaugustel. Näiteks esitati komtuuri kuju partii keskloožist, ehk siis laval laulis Don Giovanni, tema taga oli peegeldav eesriie ning üleval keskloožis vastas talle komtuuri kuju, publik jäi nende kahe vahele.
Peegeldav eesriie sõitis lava sügavusse, Don Giovanni kadus ning lavale ilmus lavatööline Leporello koos teiste lavatöölistega. Veeretati mingeid liigutatavaid seinu kuni tekkis ruum Don Giovanni ja Donna Anna duetiks.
Donna Annat vaadates tundus, mulle et see roll oli tõesti tegelikult Anna Netrebko jaoks ette valmistatud, mul ei ole Tamar Iverile midagi ette heita, aga ta tundus püüdvat rohkem Netrebokt jäljendada, kui ise ennast hästi tunda.
Donna Elvira saabus pikka sireda toatüdruku saatel. Seda toatüdrukut õnnestus hiljemgi etendusel näha ja üsna huvitavatel asjaoludel. Leporello kuulsa aaria ajal näidati Don Giovanni vallutusi kui läbi tõmmatud kriipsusid liigutatavate seinte tagaküljel.
Zerlina ja Masetto laulatuse/pulma ajaks olid etenduses osalevad lavatöölised suure hulga toole ritta pannud nii et, pulmarahvas istus kui teatrisaalis ja vaatas peategelaste ning "päris" publiku poole.
Kui Donna Elvira tormas Zerlinat viimasel hetkel Don Giovanni käest päästma (naljakas! Zerlina ütleb pärast Masettole, et Don Giovanni ei puudutanud teda sõrmeotsagagi, kuigi pea kõikides lavastustes on nad koos pikali maas amelemas, Zerlina kleit pea puusadeni ülestõusnud - kas peaks selles nägema enamike ooperilavastajate hinnangut naiste tõerääkimisele intiimküsimustes?), pani Don Giovanni suitsu ette ja pahvis mõnuga. Ooperis on mõned kohad kus Don Giovanni on kimbatuses ja ei suuda kohe head lahendust leida. Siin pakuti lahenduseks suitsetamist. Don Giovanni pani pläru ette ja distantseeris end segadusest. Nagu mingi lavastaja? Kusjuures jäi mulje, et tegu oli ehtsa sigaretiga.
John Osborni Don Octavio aaria "Dala sua pace" oli parim, mis ma sel hooajal ja vist üle üldse kuulnud olen. La Scala publik oli vaimustuses.
Esimese vaatuse lõpupidu Don Giovanni lossis oli tekoreeritud peegelpildina La Scala saalist. Erinevadtele eesriietel oli osavalt maalitud saali peegelpilt, nii et jäi mulje nagu oleks laval tegelikult teine teatrisaal.
Aga tõeline teater teatris algas teises vaatuses.
Don Giovanni laulis teenijatüdrukule määratud aaria suure publiku poole. Üldiselt oli Peter Mattei Don Giovanni puise- ja tuimavõitu. Eks selline lavastuse lahendus ka aktiivsust ja energilisust eriti ei soodustanud. Õrnakese mulje jättis ta ka, aga see laul tuli kenasti välja ning kuna ta laulis seda publiku poole, siis kostis aaria hästi - sagedasti on see vaiksem aaria suunatud lava sügavuse poole ja siis on nii ja naa, kuidas ta kostab. Eespool mainitud Donna Elvira teenijatüdruk astub kips-tips Don Giovanni juurde. Nad koos hakkavad nautima lava toimuvat etendust, lava tagumine osa on kõrgem ning Don Giovanni ja tütarlaps jälgivad esimesest reast sündmuste kulgu, vahel ajavad näpuga tekstiraamatust järge.
Finaali lähenedes nad lahkuvad ja nüüd selgub, et teenijapiiga on laval publiku silma all end märkamatul viisil täiesti paljaks võtnud(/võtta lasknud). Kui keegi jäi kahtlema, et kas ta ikka oli päris paljas, siis selles saab kindlalt veenduda, kui ta lavaservalt keskel tagasi pöördub ja aeglase kõnnakuga toolidele lähenedes tekstiraamatu võtab ning selle ära viib.
Hakkasin endamisi ootama, et kuidas lahendatakse sellise lavastuses lõpp. Kas moraliseeriv lauluke jäetakse ära? Ei jäetud. Olin isegi nagu pettunud, aga siis ilmus laulijate taha suitsetav Don Giovanni, kes jälgis mõnd aega lauljaid ning tegi siis käega liigutuse, nagu tahaks nad maha suruda - ja maa lauljate all vajuski neid kaasa viies alla, Don Giovanni jäi platsi peremaheks.
Lahe!
Kui teha nüüd vahekokkuvõtteid minu Don Giovanni hooajast siis platseerub La Scala lavastus auväärsele teisele kohale. Mulle väga meeldis. Oli oma läbiv idee ja lähenemine ja seisukoht, see mängiti hästi välja, paremini kui minu lemmiklavastuses Berliini Ooperis, aga Berliini lavastus oli minu silmis lihtsalt niivõrd rikkalik, rabav ja uudne, et seda vaevalt ületada saab.
Don Giovanni - Peter Mattei
Il Commendatore - Alexander Tsymbalyuk
Donna Anna - Tamar Iveri
Don Ottavio - John Osborn
Donna Elvira - Maria Agresta
Leporello - Ildebrando D’Arcangelo
Zerlina - Ekaterina Sadovnikova
Masetto - Kostas Smoriginas
Seda esitust saab youtubist vaadata. Mõned osatäitjad on teised (Leporello, Donna Anna ...)
Õhtul seadsime sammud Piazza della Scalale, sääl seisis ilus ja ohke hoone, suur järjekord lookles kaugele - tundus kuidagi kahtlane ning läksin igaks juhuks mingilt vormis tüübilt küsima, et kas see ikka on La Scala teater - ei olnudki, kuulus teater asub üle platsi teisel poole ja teiste platsi äärsete hoonetega võrreldes ei näe eriti kuidagi välja. Tõsi küll - seest on see maja suurem kui väljast.
Pileti kätte saamisega kaasnesid väikesed segadused, kassa on nimelt maja teises küljest ja draamateatri kassa jäi minu teele enne ooperiteatri oma. Plakat teatri seinal ja ka pilet ütlesid, et maja avatakse tund enne etendust, tegelikkuses lasti meid sisse vaevu pool tundi enne etendust. Järgnes orienteerumine, sest piletit vaadates ei suutnud ma aru saada kuhu peaksin istuma:
Ma polnud sugugi ainus koha otsija. Vanemat kirjandust lugedes oli mulle siin-seal silma jäänud teatri kohanäitaja amet, tundus naeruväärse ja mõttetu töö näitena - no mis siin saab keerulist olla, rida see ja koht teine. Milanos selgus, et saab. Esimest korda tundsin, et kohanäitaja amet on tõesti vajalik ning õnneks oli neid La Scalas tööl palju ja piisavalt. Minu pilet muuseas viitab kuuenda rea esimesele kohale.
Etendus oli vägev. Korralikule teatrile kohaselt ei saa ühelegi esinejale saamatust ette heita. Mõni meeldis mulle vähem kui teine, aga see on loomulik. Avastasin, et võrdlen sagedamini lavastusi kui esinejaid. Ja esinejaid eelkõige rolli kaudu, mida nad konkreetses lavastuses mängivad. Ma pole ühtegi asjaarmastajate "Don Giovanni" etendust näinud, kõik selle blogi senised "Don Giovannid" on proffide poolt lauldud, keda lavale lastaksegi ainult siis, kui nad oma rolli kenasti ära laulda suudavad.
Aga lavastusest endast. Tegelikult dirigeeris siin vägesid Don Giovanni, avamängu ajal astus üks pikk mees (Don Giovanni) parteri tagant sisse, jalutas lavale, jäi eesriide ette seisma ja tõmbes selle rapsti alla! Eesriide taga oli teine peegeldava pinnaga eesriie nii, et publikum sai iseenast vaadata ning justkui etendusega üheks osaks saada. Seda peegeldavat eesriiet kasutati hiljemgi mitmel korral ja erinevatel kaugustel. Näiteks esitati komtuuri kuju partii keskloožist, ehk siis laval laulis Don Giovanni, tema taga oli peegeldav eesriie ning üleval keskloožis vastas talle komtuuri kuju, publik jäi nende kahe vahele.
Peegeldav eesriie sõitis lava sügavusse, Don Giovanni kadus ning lavale ilmus lavatööline Leporello koos teiste lavatöölistega. Veeretati mingeid liigutatavaid seinu kuni tekkis ruum Don Giovanni ja Donna Anna duetiks.
Donna Annat vaadates tundus, mulle et see roll oli tõesti tegelikult Anna Netrebko jaoks ette valmistatud, mul ei ole Tamar Iverile midagi ette heita, aga ta tundus püüdvat rohkem Netrebokt jäljendada, kui ise ennast hästi tunda.
Donna Elvira saabus pikka sireda toatüdruku saatel. Seda toatüdrukut õnnestus hiljemgi etendusel näha ja üsna huvitavatel asjaoludel. Leporello kuulsa aaria ajal näidati Don Giovanni vallutusi kui läbi tõmmatud kriipsusid liigutatavate seinte tagaküljel.
Zerlina ja Masetto laulatuse/pulma ajaks olid etenduses osalevad lavatöölised suure hulga toole ritta pannud nii et, pulmarahvas istus kui teatrisaalis ja vaatas peategelaste ning "päris" publiku poole.
Kui Donna Elvira tormas Zerlinat viimasel hetkel Don Giovanni käest päästma (naljakas! Zerlina ütleb pärast Masettole, et Don Giovanni ei puudutanud teda sõrmeotsagagi, kuigi pea kõikides lavastustes on nad koos pikali maas amelemas, Zerlina kleit pea puusadeni ülestõusnud - kas peaks selles nägema enamike ooperilavastajate hinnangut naiste tõerääkimisele intiimküsimustes?), pani Don Giovanni suitsu ette ja pahvis mõnuga. Ooperis on mõned kohad kus Don Giovanni on kimbatuses ja ei suuda kohe head lahendust leida. Siin pakuti lahenduseks suitsetamist. Don Giovanni pani pläru ette ja distantseeris end segadusest. Nagu mingi lavastaja? Kusjuures jäi mulje, et tegu oli ehtsa sigaretiga.
John Osborni Don Octavio aaria "Dala sua pace" oli parim, mis ma sel hooajal ja vist üle üldse kuulnud olen. La Scala publik oli vaimustuses.
Esimese vaatuse lõpupidu Don Giovanni lossis oli tekoreeritud peegelpildina La Scala saalist. Erinevadtele eesriietel oli osavalt maalitud saali peegelpilt, nii et jäi mulje nagu oleks laval tegelikult teine teatrisaal.
Aga tõeline teater teatris algas teises vaatuses.
Don Giovanni laulis teenijatüdrukule määratud aaria suure publiku poole. Üldiselt oli Peter Mattei Don Giovanni puise- ja tuimavõitu. Eks selline lavastuse lahendus ka aktiivsust ja energilisust eriti ei soodustanud. Õrnakese mulje jättis ta ka, aga see laul tuli kenasti välja ning kuna ta laulis seda publiku poole, siis kostis aaria hästi - sagedasti on see vaiksem aaria suunatud lava sügavuse poole ja siis on nii ja naa, kuidas ta kostab. Eespool mainitud Donna Elvira teenijatüdruk astub kips-tips Don Giovanni juurde. Nad koos hakkavad nautima lava toimuvat etendust, lava tagumine osa on kõrgem ning Don Giovanni ja tütarlaps jälgivad esimesest reast sündmuste kulgu, vahel ajavad näpuga tekstiraamatust järge.
Finaali lähenedes nad lahkuvad ja nüüd selgub, et teenijapiiga on laval publiku silma all end märkamatul viisil täiesti paljaks võtnud(/võtta lasknud). Kui keegi jäi kahtlema, et kas ta ikka oli päris paljas, siis selles saab kindlalt veenduda, kui ta lavaservalt keskel tagasi pöördub ja aeglase kõnnakuga toolidele lähenedes tekstiraamatu võtab ning selle ära viib.
Hakkasin endamisi ootama, et kuidas lahendatakse sellise lavastuses lõpp. Kas moraliseeriv lauluke jäetakse ära? Ei jäetud. Olin isegi nagu pettunud, aga siis ilmus laulijate taha suitsetav Don Giovanni, kes jälgis mõnd aega lauljaid ning tegi siis käega liigutuse, nagu tahaks nad maha suruda - ja maa lauljate all vajuski neid kaasa viies alla, Don Giovanni jäi platsi peremaheks.
Lahe!
Kui teha nüüd vahekokkuvõtteid minu Don Giovanni hooajast siis platseerub La Scala lavastus auväärsele teisele kohale. Mulle väga meeldis. Oli oma läbiv idee ja lähenemine ja seisukoht, see mängiti hästi välja, paremini kui minu lemmiklavastuses Berliini Ooperis, aga Berliini lavastus oli minu silmis lihtsalt niivõrd rikkalik, rabav ja uudne, et seda vaevalt ületada saab.
Don Giovanni - Peter Mattei
Il Commendatore - Alexander Tsymbalyuk
Donna Anna - Tamar Iveri
Don Ottavio - John Osborn
Donna Elvira - Maria Agresta
Leporello - Ildebrando D’Arcangelo
Zerlina - Ekaterina Sadovnikova
Masetto - Kostas Smoriginas
Seda esitust saab youtubist vaadata. Mõned osatäitjad on teised (Leporello, Donna Anna ...)
