"Don Giovanni" Läti Rahvusooper 12. mai

Eestlane tahaks ikka lätlasele ülevalt alla vaadata, aga "Don Giovanni" ooperilavastus selleks põhjust ei anna. Lätlased on väga hästi hakkama saanud. Enamgi veel, tundub, et lätlased tabasid trendi ja hilisemad lavastused Euroopas jälgivad samu suundi. Eriti sarnane oli sel aastal esietendunud prantslaste versioon, mitmel korral tundus, et nad on lätlastelt šnitti võtnud. Ehk siis on samast allikast (Salzburg Festival 2008 ?) inspiratsiooni ammutanud - sama ruumi ja aja ühtsus (tegevus ühes kohas), suurem sotsiaalne tagapõhi, suhteliselt realistlik kaasaeg, vallutuste nimekiri nutitelefonis, tähelepanu pole mitte niivõrd (nais)tegelaste hingedel kuivõrd (sotsiaalsel)sisul.

Kui mõõta laval nähtud palja (naise)ihu ruutsentimeetreid, siis senise nähtuile teeb Riia lavastus pika puuga ära, samas, päris alasti tüdrukuid ka kordagi laval ei olnud. Sel suhtes jäid lätlased Pariisi, Berliini ja Milaano lavastustele alla - kui see ikka alla jäämine on. Kogu trupp pakkus märkimisväärset silmailu, nad kõik - nii mehed kui naised olid saledad ja heas füüsilises vormis. Zerlina osatäitja Gunta Davidčuka võidaks koguni "Don Giovanni" lauljate missivõistluse, kui see sel hooajal seda korraldatud oleks.
Aga et kuidas laulmisega oli?  Ei saa halba öelda.Viesturs Jansonsi Don Ottavio mulle paaris kohas ei meeldinud, korra läks midagi krobeliseks ka Sonora Vaice Donna Annal, aga ega nemadki mulle tervikuna halba muljet ei jätnud. Samas, kui ei teaks, et "Don Giovanni" on täis geniaalset muusikat, siis ega ma selles lavastuses seda ka ära tundnud poleks. Ooperimajast välja astudes ei suutnud ühtegi emotsionaalset duetti ega aariat meenutada, aga dramaatiline pinge ise kasvas kuni lõpuni, teise vaatluse keskel jõudis suur mõju publikuni ja rahvas hakkas aariate järel plaksutama. Aplodismente ei tekitanud mitte mõne geniaalse aaria geniaalne esitus vaid iga lauluga kasvav järkjärguline pinge.
8s sel hoojala nähtud "Don Giovannis" oli säravaid aariaid üleüldse vähe. Mul on kodus neli "Don Giovanni" salvestust ja vähemalt tuntumad aariad on neis kõiges (mõne erandiga siiski :-) ) selle hooaja etendustest paremad. Lätlaste juurde tagasi tulles, ka laulmise juures ei saa neile mitte midagi ette heita - Euroopa tase.

Mõnes kohas tuleb lätlasi aga eriliset esile tõsta. Kõigepealt parim isanda ja teenri ehk Leporello (Rihards Mačanovskis) ja Don Giovanni (Jānis Apeinis) paar. Nad olid väga ühtemoodi ja samas oli Leporello kõige alati veidi vähem kui Don Giovanni. Mõlemad olid pikad ja musklis aga Don Giovann rohkem kui Leporello, mõlemad olid aktiivsed ja agressiivsed aga Don Giovann oli seda rohkem kui Leporello. Ma pole üheski "Don Giovanni" lavastuses näinud ega kuulnud sellist vaata et täiuslikku sobivust. Kaasaega toodud lavastus aitas seda ka ilmekalt rõhutada.

Lätlased leidsid geniaalse põhjenduse, et miks ikka Donna Anna Don Giovannis oma ründja ära tunneb. Nimelt jättis Don Giovanni siin Donna Anna õlgadele oma kampsuni kui Komtuuriga jagelema hakkas ja korjas selle hajameelselt taas üles kui "Non ti fidar o misera" (Siin ei ole laulda küll Riias ja esitajadki on teised, aga Don Giovanni osas on sel hooajal kaks korda (Milaano ja Pariis) nähtud Peter Mattei) lõpus Donna Elvirat ära saatma läks.

Kaasaega tõstetud "Don Giovanni" vaatamisega kaasneb ka mõnusaid muige momente:
"La ci darem la mano" (Don Giovanni osas on siin Ildebrando D`Arcangelo, keda nägin LaScalas hoopis Leporellona) eelses retsitatiivis ütleb Don Giovanni itaalia keeli, et minu loss on siin lähedal, tõlkes oli see lihtsalt vaikne koht.
Aarias "Meta di voi qua vadano" (klipis näidatakse tükikesi Berliini ooperi lavastusest, mis on siiani minu lemmik. Kahjuks ei esinenud seal tol õhtul enam selline tähtede paraad (Esposito, D.Arcangelo)) kirjeldab Leporelloks riietunud Don Giovanni kuidas Don Giovannit ära tunda - kannab suure sulega kübarat ja mõõka. Tõlkes aga öeldakse lihtsalt, et te tunnete ta riiete järgi ära. Järgmises retstatiivis ütleb Masetto itaalia keeles, et tal on musket ja püstol tõlkest aga saame teada, et kaigas ja püstol. Selliseid pisiasju on ikka lõbus näha.

Riia etendusega pidi minu "Don Giovanni" hooaeg ka lõppema, aga Birgita festivalil augustikuus esitatakse samuti seda ooperit. Saaga jätkub ...

Don Giovanni: Jānis Apeinis

Commendatore: Romāns Poļisadovs

Donna Anna: Sonora Vaice

Don Ottavio: Viesturs Jansons

Donna Elvira: Dana Bramane

Leporello: Rihards Mačanovskis

Masetto: Juris Ādamsons

Zerlina: Gunta Davidčuka

"Don Giovanni" Opéra National de Paris (Opéra Bastille) 16. aprill

Etendus toimus eelmise sajandi lõpus valminud modernses ooperimajas. Peasissekäigu ees on üsna suur trepp ja enne etendust lastakse selle trepi pääle ainult ooperipiletitega. Polegi nagu varem ooperites kohanud, et esimene piletikontroll väljas ära tehakse ja piletita inimesi isegi ukse ligi ei lasta. Kodulehel väideti,et igast selle ooperi rohkem kui 2st tuhandest kohast on häirimatu vaade lavale. Vaatasin saalis selle pilguga ringi, aga kaunis kahtlane, et külgmiste rõdude tagaotsast saab lava iga punkti näha.
Etenduse kõrvalistest muljetest veel nii palju, et meeste WC järjekord oli naiste omast pikem ja liikus aeglasemalt. Aga selle oli lihtne seletus - kõik pissuaarid (ka ka tavalised kraanikausid) olid rivist väljas, töötas vaid üks tavaline toalett.

Teksti näidati nagu Estoniaski lavakohal rippuval tablool ja muidugi ainult prantsuse keeles. Kusjuures tõlge tundus üsna vaba olevat, s.t paistis et prooviti tõlkida rohkem mõtet kui täpset fraasi ja ilmselt see ka õnnestus, sest minu ümber istuvad prantslased turtsatsid, kui mingi naljakama koha tõlge ilmus. Üleüldse tundus ooperit kuulajate hulgas tavatult suur kohalikke inimeste osakaal. Suurtes ooperimajades, kuhu olen viimasel ajal sattunud, valitseb tavaliselt ikka keeltepaabel ja turistide hordid, siin aga kuulsin ainult ühe korra eemalt vene keelt - puha prantslased muidu.

Lavastus oli kaasaegne, tegevus käis klaasistatud kõrghoones, liftide saabumist kuulutavate iseloomulike kõllide saatel. Lavakujunduse poolest annaksin lausa esikoha teiste "Don Giovannidega" võrreldes. See lahendus võimaldas ka huvitavaid mänge valgusega, aeg-ajalt avati mingi uks, mille tagant paistev valgus tõi laulja tõelisesse rambivalgusesse. Tavaliselt ei pane valgustust tähele, aga Praha kõrvale oli see teine kord, kui valgustus mulle eriliselt ja positiivselt meelde jäi.

Tehniline progress jõudis lõpuks ka Leporelloni (David Bizic) Don Giovanni vallutuste nimekiri ("... ja Hispaanias tuhat ja kolm... ") asus nutitelefonis. Nimiosalist, Don Giovannit, laulis Milano La Scala lavastusest tuttav Peter Mattei (Kahjuks ei laulnud sel päeval Pariisi  Leporellot minu lemmik Luca Pisaroni). See mees pole selles rollis mu lemmik, minu arvates jääb tal mingist energilisusest puudu, mida ma sellelet rollilt eeldaks. La Scalas esines ta kõrval/eemal oleva ülevaataja/lavastajana. Pariisi lavastuses meeldis ta mulle siiski rohkem kui Milaanos, siin ei püütud talle anda suuremat rolli, kui ta kanda suudab. Tema Don Giovanni oli tavapärasest vähem enesekindel, tundlikum ja kõhklevam, rasked olukorrad ei lahenenud mitte iseendast, vaid pingutades. Korra oli ta isegi enesetapu lähedal.
Enamikus lavastustes tapab Don Giovanni Komtuuri (Paata Burchuladze) mingis duellisarnases tegevuses, siis siin oli tegu tõesti mõrvaga - vanale äiati kööginoaga makku.
See lavastus oli seni nähtutest kõige sotsiaalsema alltooniga. Donid moodustasid ülikonnastatud kõrgklassi ja Zerlina/Masetto oma kaaskonnaga oli immigrantidest koristajad. Klassivastuolu pole selles ooperis ebatavaline, aga kontrast rüütellikust aurast ilma jäänud Don Giovanniga võimendas sotsiaalset konflikti tavalisest enam. Don Giovanni hüüab küll "Elagu vabadus!", aga see vabadus kuulub ainult talle isiklikult, kõik teised peavad seisusest hoolimata tema ihasid ja soove rahuldama. Esimest korda tabasin end mõttelt, et viimasel laulul, kus Don Govanni välja teenitud saatusest räägitakse, on suurem idee sees kui lihtsalt mingite moraali normide rahuldamine, ja see oli esimene kord, mil lõpulaul tundus vajalik. Don Giovanni surmaks tõmbasid ülemad klassid (Don Octavio, Donna Anna) endile koristaja kitlid ülle, ühinesid alamklassidega ja viskasid (anti)kangelase üheskoos aknast alla. Aga enne jõudis Donna Elvira (Véronique Gens) teda veel pussitada. 
Minu lemmikud oli selles lavastuses naised, eriti Zerlina (Gaëlle Arquez).

Kaasaegne "Don Giovanni" lavastus ei saa hakkama ilma palja ihuta ja seda sai siingi näha - Don Giovanni kiskus peol ühelt koristajalt kitli ja tõmbas maha tema (vana Marati aluspesu meenutavad) aluspüksid. Läbipekstud Masetto ravimine tõotas samuti üht-teist huvitavat, sest tavapärasema salvi määrimise asemel hakkas Zerlina enda kitlit lahti nööpima, aga kaugele siis ei jõudnud...  Masettol ilmselt vedas naisega, kes keretäiest hoolimata (häälte järgi otsustades andis Masetto Zerlinale kergemeelsuse pärast korralikult peksa) tema eest nii hästi hoolitseb.

Siin lavastuses oli veel üht-teist huvitavat. Koristajad (koos Zerlina ja Masettoga) tõmbasid oma esimeses stseenis endale pähe Miki-Hiire maskid, siis oli see nagu lõbus mäng. Vähem mängulise mulje jätsid Miki-Hiire maskid Don Giovanni peol Donna Anna, Donna Elvira ja Don Octavio peas. Maske kanti ka ooperi lõpus, kui kõik koos ühiselt läbipussitatud Don Giovanni aknast alla viskasid. Ka Donna Anna ja Don Octavio kandsid siis Miki-Hiire maske aga Donna Elvira mitte.


Osalejad:

• Don Giovanni -  Peter Mattei 
• Il Commendatore -  Paata Burchuladze 
• Donna Anna -  Patricia Petibon
• Don Ottavio -  Saimir Pirgu 
• Donna Elvira -  Véronique Gens 
• Leporello -  David Bizic 
• Masetto -  Nahuel Di Pierro 
• Zerlina -  Gaëlle Arquez 

"Don Giovanni" Royal Opera House, London, 18. veebruar

Royal Opera House Covent Gardenis näeb välja nagu ülisuur sünagoog - ruumikas ning kaasaegne.
Olin arvanud, et kõik äärmuslikud "Don Giovannid" on juba nähtud, aga näe, issand saatis veel ühe - ooperi asemel sattusin operetti või muusikali kuulama. Publik turtsatas naerda naljakate kohtade juures, elas kaasa, plaksutas ja karjus braavo. Nii suurt kaasaelamist pole ma ooperis näinudki, kuigi paljaste kehade üleküllus siin ei valitsenud.

See oli mulle sel hooajal teine kohtumine Alex Esposito (Leporello) ja Pavol Breslikuga (Don Ottavio). Esimene oli nii elav ja aktiivne, et Erwin Schrotti Don Giovanni tundus temaga võrreldes ajuti tuimavõitu. Esposito meeldiski mulle selles lavastuses kõige rohkem. Don Ottavio aariatest meeldis mulle kõige rohkem "Il mio tresoro" täpselt nagu tema Viini esitluseski.
Lavakujunduses oli mindud lihtsat, kuid mõjusat teed, - keset lava asetses poolkaares kahe paralleelse seinaga müür ja erinevaid stseene kujundati seda erinevate nurkade alla pöörates.
Teise vaatuse alul oli Masetto juhtimisel sisenevate talupoegade kätes hulk elava tulega tõrvikuid. Tavaliselt suhtutakse teatrites elava tule kasutamisse väga ettevaatlikult, aga ju on siis Inglise Kuningliku Ooperi uue väljanägemisega maja piisavalt tulekindlaks/ohutuks ehitatud. Kavalehel hoiatati, et teise vaatuse lõpus on laval leegid ja tõesti, kui saabus Don Giovannile põrgusse mineku aeg, oli lava tuld täis nagu Rammsteini kontsert, soojad lained oli üsna taha, Belle Etage'i esimesse ritta ära tunda.

Siingi ei raatsitud viimasest moraliseerivast laulust loobuda ning eesriide langemise järel lauldi taas seda õudset kokkuvõtet...  kuid laulu lõppemisel kukkus esimene eesriie alla, taga paistis väike orv, milles seisis tütarlast süles hoidev Don Giovanni. Tütarlaps ei tundunud paksult riides olevat - kui ta üldse riides oli  -, aga pilti end põrgus hästi tundvast Don Giovannist näidati vaid viivuks, nii et ei jõudnudki aru saada, kas tüdruk oli paljas või mitte :-(.

Näide lavastusest.

Don Giovanni - Erwin Schrott
Il Commendatore - Reinhard Hagen
Donna Anna - Carmela Remigio
Don Ottavio - Pavol Breslik
Donna Elvira - Ruxandra Donose
Leporello - Alex Esposito
Zerlina - Kate Lindsey
Masetto - Matthew Rose

"Don Giovanni" La Scala, Milano, 4. jaanuar

Esimest korda Itaalias ja Milanos. Teatrisse mineku ajaks olime linnas päevakese ringi konnanud ja minu ettekujutus itaallastest kui kaootilises korratuses elavatest räpasevõitu lõunamaalastest muutunud. Milanot oleks võinud hoopis korralikuks ja hästi organiseeritud põhjala linnaks pidada.
Õhtul seadsime sammud Piazza della Scalale, sääl seisis ilus ja ohke hoone, suur järjekord lookles kaugele - tundus kuidagi kahtlane ning läksin igaks juhuks mingilt vormis tüübilt küsima, et kas see ikka on La Scala teater - ei olnudki, kuulus teater asub üle platsi teisel poole ja teiste platsi äärsete hoonetega võrreldes ei näe eriti kuidagi välja. Tõsi küll - seest on see maja suurem kui väljast.

Pileti kätte saamisega kaasnesid väikesed segadused, kassa on nimelt maja teises küljest ja draamateatri kassa jäi minu teele enne ooperiteatri oma. Plakat teatri seinal ja ka pilet ütlesid, et maja avatakse tund enne etendust, tegelikkuses lasti meid sisse vaevu pool tundi enne etendust. Järgnes orienteerumine, sest piletit vaadates ei suutnud ma aru saada kuhu peaksin istuma:

Ma polnud sugugi ainus koha otsija. Vanemat kirjandust lugedes oli mulle siin-seal silma jäänud teatri kohanäitaja amet, tundus naeruväärse ja mõttetu töö näitena - no mis siin saab keerulist olla, rida see ja koht teine. Milanos selgus, et saab. Esimest korda tundsin, et kohanäitaja amet on tõesti vajalik ning õnneks oli neid La Scalas tööl palju ja piisavalt. Minu pilet muuseas viitab kuuenda rea esimesele kohale.
Etendus oli vägev. Korralikule teatrile kohaselt ei saa ühelegi esinejale saamatust ette heita. Mõni meeldis mulle vähem kui teine, aga see on loomulik. Avastasin, et võrdlen sagedamini lavastusi kui esinejaid. Ja esinejaid eelkõige rolli kaudu, mida nad konkreetses lavastuses mängivad. Ma pole ühtegi asjaarmastajate "Don Giovanni" etendust näinud, kõik selle blogi senised "Don Giovannid" on proffide poolt lauldud, keda lavale lastaksegi ainult siis, kui nad oma rolli kenasti ära laulda suudavad.
Aga lavastusest endast. Tegelikult dirigeeris siin vägesid Don Giovanni, avamängu ajal astus üks pikk mees (Don Giovanni) parteri tagant sisse, jalutas lavale, jäi eesriide ette seisma ja tõmbes selle rapsti alla! Eesriide taga oli teine peegeldava pinnaga eesriie nii, et publikum sai iseenast vaadata ning justkui etendusega üheks osaks saada. Seda peegeldavat eesriiet kasutati hiljemgi mitmel korral ja erinevatel kaugustel. Näiteks  esitati komtuuri kuju partii keskloožist, ehk siis laval laulis Don Giovanni, tema taga oli peegeldav eesriie ning üleval keskloožis vastas talle komtuuri kuju, publik jäi nende kahe vahele.

Peegeldav eesriie sõitis lava sügavusse, Don Giovanni kadus ning lavale ilmus lavatööline Leporello koos teiste lavatöölistega. Veeretati mingeid liigutatavaid seinu kuni tekkis ruum Don Giovanni ja Donna Anna duetiks.
Donna Annat vaadates tundus, mulle et see roll oli tõesti tegelikult Anna Netrebko jaoks ette valmistatud, mul ei ole Tamar Iverile midagi ette heita, aga ta tundus püüdvat rohkem Netrebokt jäljendada, kui ise ennast hästi tunda.
Donna Elvira saabus pikka sireda toatüdruku saatel. Seda toatüdrukut õnnestus hiljemgi etendusel näha ja üsna huvitavatel asjaoludel. Leporello kuulsa aaria ajal näidati Don Giovanni vallutusi kui läbi tõmmatud kriipsusid liigutatavate seinte tagaküljel.
Zerlina ja Masetto laulatuse/pulma ajaks olid etenduses osalevad lavatöölised suure hulga toole ritta pannud nii et, pulmarahvas istus kui teatrisaalis ja vaatas peategelaste ning "päris" publiku poole.
Kui Donna Elvira tormas Zerlinat viimasel hetkel Don Giovanni käest päästma (naljakas! Zerlina ütleb pärast Masettole, et Don Giovanni ei puudutanud teda sõrmeotsagagi, kuigi pea kõikides lavastustes on nad koos pikali maas amelemas, Zerlina kleit pea puusadeni ülestõusnud  - kas peaks selles nägema enamike ooperilavastajate hinnangut naiste tõerääkimisele intiimküsimustes?), pani Don Giovanni suitsu ette ja pahvis mõnuga. Ooperis on mõned kohad kus Don Giovanni on kimbatuses ja ei suuda kohe head lahendust leida. Siin pakuti lahenduseks suitsetamist. Don Giovanni pani pläru ette ja distantseeris end segadusest. Nagu mingi lavastaja? Kusjuures jäi mulje, et tegu oli ehtsa sigaretiga.
John Osborni Don Octavio aaria "Dala sua pace" oli parim, mis ma sel hooajal ja vist üle üldse kuulnud olen. La Scala publik oli vaimustuses.
Esimese vaatuse lõpupidu Don Giovanni lossis oli tekoreeritud peegelpildina La Scala saalist. Erinevadtele eesriietel oli osavalt maalitud saali peegelpilt, nii et jäi mulje nagu oleks laval tegelikult teine teatrisaal.

Aga tõeline teater teatris algas teises vaatuses.
Don Giovanni laulis teenijatüdrukule määratud aaria suure publiku poole. Üldiselt oli Peter Mattei Don Giovanni puise- ja tuimavõitu. Eks selline lavastuse lahendus ka aktiivsust ja energilisust eriti ei soodustanud. Õrnakese mulje jättis ta ka, aga see laul tuli kenasti välja ning kuna ta laulis seda publiku poole, siis kostis aaria hästi - sagedasti on see vaiksem aaria suunatud lava sügavuse poole ja siis on nii ja naa, kuidas ta kostab. Eespool mainitud Donna Elvira teenijatüdruk astub kips-tips Don Giovanni juurde. Nad koos hakkavad  nautima lava toimuvat etendust, lava tagumine osa on kõrgem ning Don Giovanni ja tütarlaps jälgivad esimesest reast sündmuste kulgu, vahel ajavad näpuga tekstiraamatust järge.
Finaali lähenedes nad lahkuvad ja nüüd selgub, et teenijapiiga on laval publiku silma all end märkamatul viisil täiesti paljaks võtnud(/võtta lasknud). Kui keegi jäi kahtlema, et kas ta ikka oli päris paljas, siis selles saab kindlalt veenduda, kui ta lavaservalt keskel tagasi pöördub ja aeglase kõnnakuga toolidele lähenedes tekstiraamatu võtab ning selle ära viib.
Hakkasin endamisi ootama, et kuidas lahendatakse sellise lavastuses lõpp. Kas moraliseeriv lauluke jäetakse  ära? Ei jäetud. Olin isegi nagu pettunud, aga siis ilmus laulijate taha suitsetav Don Giovanni, kes jälgis mõnd aega lauljaid ning tegi siis käega liigutuse, nagu tahaks nad maha suruda  - ja maa lauljate all vajuski neid kaasa viies alla, Don Giovanni jäi platsi peremaheks.

Lahe!



Kui teha nüüd vahekokkuvõtteid minu Don Giovanni hooajast siis platseerub La Scala lavastus auväärsele teisele kohale. Mulle väga meeldis. Oli oma läbiv idee ja lähenemine ja seisukoht, see mängiti hästi välja, paremini kui minu lemmiklavastuses Berliini Ooperis, aga Berliini lavastus oli minu silmis lihtsalt niivõrd rikkalik, rabav ja uudne, et seda vaevalt ületada saab.


Don Giovanni - Peter Mattei
Il Commendatore - Alexander Tsymbalyuk
Donna Anna - Tamar Iveri
Don Ottavio - John Osborn
Donna Elvira - Maria Agresta
Leporello - Ildebrando D’Arcangelo
Zerlina - Ekaterina Sadovnikova
Masetto - Kostas Smoriginas

Seda esitust saab youtubist vaadata. Mõned osatäitjad on teised (Leporello, Donna Anna ...)