Monday, September 19, 2011

"Don Giovanni", Viini Riigiooper 17. september


Jõudsin ära oodata oma pika ootamise. Minu "Don Giovanni" hooaeg on oma alguse saanud ja seda Viinis, sest just sel õhtu seal seda ooperi esitati. Tunnen oma lemmik ooperit salvestuste järgi, kui ülikooli ajal nähtud Vanemuise lavastus välja arvata.  Aga salvestusi  tean mitmeid.

Viini Riigiooperi lavastus oli seksikas ja dünaamiline, stseenid üksteisega seotud, sageli ilmus mõni järgmises stseenis esinev laulja juba eelmisse stseeni või jäi peale oma esinemist järgmise stseeni ajal lavale. Lauljad, eriti nimikangelane olid vist välise ilu järgi välja valitud. .... Don Giovanni oli kui Banderase ja Schwarzenegger summa ning tema paljast musklis ülakeha varju ei jäetud. Õnneks tõsteti naisetegelaste öösärke ja kleite piisavalt palju piisavalt kõrgele, nii et ka minu silmailu vajadus sai rahuldatud... Kujunduse idee meenutas veidi Estonia Così fan tuttet, ka siin olid „maalid” ja mängiti (läbipaistvate)eesriietega erineva suurusega piltide loomiseks, aga erinevalt Estonia lavastusest polnud kauneid ääri ega vist ühtegi siledat ega paralleelset joont, kõik pinnad ja plaanid olid kuidagi kiivas ja viltu. Teadagi miks! Kostüümide poolest oli etendus segu Mozarti aegsest barokist ja filmist West Side Story.
Tavaliselt on ooperi alguses Leporello üksinda laval, kuid siin ilmusid Don Govanni  (Adam Plachetka) ja Leporello (Alex Esposito) üheskoos lavale, Don Giovanni maksis midagi teenijatüdrukule ja läks uksest sisse. Leporello jäi teenijatüdrukule oma rasket elu kurtma (Notte e giorno faticar) ja kabistas teist vahepeal. Leporello osatäitja mulle meeldis, etenduse käigus muutus ta enamiku teiste esitajate kombel aina paremaks ja paremaks. Kahju, et Leporello parimad aariad (Notte e giorno faticar ja Madamino il catalogo e questo) on kohe ooperi alguses ära. Adam Plachetka Don Giovanni osas mulle eriti ei meeldinud. Minu ettekujutuse järele peaks DG roll olema veelgi aktiivsem ja agressiivsem.
Ilmuvad Don Giovanni ja Donna Anna (Myrtò Papatanasiu), Myrtò Papatanasiu on tõesti ilus naisterahvas, selles stseenis oli tal seljas maani öösärk aga see oli piisavalt kitsas tema figuuri esile toomiseks, laulmise ega millegi muu poolest ma talle samuti midagi ette ei heida, nagu enamik teisigi muutus ta etenduse kulgedes aina paremaks. Publiku silme all toimub DG ja Donna Anna vaheline võitlus. Mõnedes lavastustes lastakse Donna Annal lõpuks nõrkeda ja antakse mõista, et ta on valmis Don Giovannile anduma. Mõnedes ka mitte. Siin mindi veel kaugemale, Don Giovannil õnnestus Donna Anna maha panna, öösärk üles tõsta ja tema jalgade vahel rütmilisi üles-alla liigutusi tegema hakata. Kui Komtuur (Albert Dohmen) lõpuks saabus, sai ta Don Giovanni rütmiliselt üles-alla liikuva tagumiku pihta jalaga virutada. Kodulehelt lugesin, et ka Ain Anger laulab Viini Riigiooperis Komtuuri osa, aga paraku ei olnud tema kord.
Donna Anna ja DG vaheline seks ei sobi kokku hilisema Donna Anna kirjeldusega selle öö sündmustest aga seda kui lähedal või kaugel oli Donna Anna andumisele, ooperi ei ütle.
DG jalaga tagumikku virutamine oli ilus hetk, aga sellise olukorra tekkeks oli Komtuur jäetud mõõgata. Tavaliselt saabub Komtuur  mõõgaga ja puhkeb duell. Seekord pidi Don Giovanni oma vihmavarjust mõõga tõmbama ja selle Komtuurile andma, ise võitles ta vihmavarju ja noaga.
Komtuuri surmastseeni oli täiendatud geniaalse ideega – vahetult enne surma, võtab Komtuur Don Giovannilt maski eest ja tunneb oma surmaja ära. See lisab hilisematele sündmustele hoopis teise varjundi. Enam pole Komtuur(i kuju) (ainult) anonüümse tavaliku nuhtluse kandja, vaid lisandub ka oma tapjale suunatud isikliku kättemaksu motiiv. Ka lõpplahendus näis sellist lisamotiivi toetavat.  Tõeliselt hea leid! Justkui tähtsusetu pisiasi aga nii kõnekas.
Nüüd siis saame näha Donna Anna vokaalseid võimeid ja tutvume Don Octavioga(Pavol Breslik). Selle koha juures ma mõtlen, et mille ja kelle pärast Donna Anna ikka nii löödud on. Hiljem saame teada, et Donna Anna magamistoas ei toimunud naise vooruse seisukohalt mitte midagi. Teda hoiti kinni, ta rabeles oma suu vabaks ja hakkas karjuma, see peale üritas DG põgeneda aga nüüd vahetusid osad, Donna Anna haakis end DG külge kinni soovides oma ründaja identiteeti paljastada. Donna Anna püüd maksis tema isa elu ning Donna Anna võiks seda teada. Ma siis proovin tajuda mingeid allhoovusi Donna Anna laulus – kui neid oli siis mulle jäid nad tabamatuks. Ma ei kuulnud peale leina midagi. Samuti on see huvitav koht Don Octavio rolli jaoks. Sel hetkel tema veel ei tea, mida tundmatu ründaja tema pruudiga magamistoas ette võttis, ta ei tea kas sissetungija jõudis Donna Annat eesmärgipäraselt ära kasutada või mitte. N.ö sõnades laulab Don Octavio Donna Annale, et on talle nüüdsest korraga armsama ja isa eest. Aga kas paistab ka midagi muud? Mitte eriti ja see vastab hästi minu ette kujutusele Don Octaviost – hea laulmise s.t esinemisega puise- ja saamatuvõitu tegelane.
 Donna Elvira (Malin Hartelius) saabumislaulu ajal tuleb lavale hulk West Side Story filmi stiilis riietatud naisi, nende hulgas valges pruudikleidis neidis – Zerlina nagu me varsti teada saame. Harteliuse näol on taas tegu ilusa sopraniga. Minu jaoks on Elvira väga oluline tegelane selles ooperis, tema roll pole vist küll vokaalselt nii võimas kui Donna Annal, kuid seda olulisem on see dramaatiliselt.
Kui järg jõuab Leporello kuulsa nimekirja lauluni Madamino il catalogo e questo, on mehel iga naisekirjelduse juurde sobiv isend ette tõmmata. Ühega neist imiteerib ta isegi suuseksi.

Pärast Leporello ja Donna Elvira lahkumist tuleb lavale naiste juurde kari mehi ja algab pulmapäeva tähistamine, tutvume viimaste oluliste tegelaste Zerlina (Anita Hartig) ja Masettoga (Tae Joong Yang). Lõuna -Korealane Masettona meeldis mulle väga, ega Anita Hartigil ka midagi viga ei olnud, kuid Tae Joong Yangi Masetto oli minu jaoks selle õhtu lemmikrolli. Tema hoiak meenutas natuke mingi aasia kaklusfilmi kangelast, pea taga, rind ees ja lõug üleval. Aktiivne, ülbevõitu teotahteline tegelane, kes näis siia väga orgaaniliselt sobivat ning erinevalt teistest lauljatest ei vajanud ta mingit soojenemist, oma esimesest ilmumisest viimaseni oli ta kogu aeg sama hoogne ja keskendunud. Peale tema Ho capito, signor sid lõin käed kokku, et plaksutama hakata - ja sain aru, et olen ainus selles suures saalis... nojah, mis mina tegelikult ooperikunstist ja muusika kultuurist tean, viisi ma ei pea, muusikalist kuulmist ka pole...  häbenesin ja plaksutasin hääletult. Zerlina ja Don Giovanni La ci darem la mano mulle erilist muljet ei avaldanud, selles polnud midagi halvasti, aga mingeid värinaid ei tekitanud.
Uut Don Giovanni esitust kuulates/vaadates närviveerin ikka, et mis mulje Non ti fidar, o misera mulle jätab. Mingitel perioodidel on see mu lemmiklaul selles ooperis. Jäin rahule. Eks Donna Elvira meeldis mulle algusest peale ning tema ja Donna Anna ning Don Octavio taustal paistis Plachetka Don Giovanni ka elav ja võimas välja. Kui muidu kasutatakse selles lavastus igal vähegi võimlikul kohal seksuaalset alatooni, siis siin oli see stseen sellest täiesti vaba. Võiks öelda, et klassiklaiselt lahendatud stseen. Ma olen näinud esitusi kus Don Giovanni selle koha peal Donna Annat kabistab.
Kes ei teaks Dala sua pacet. Pavol Breslik teenis tugeva aplausi. Mingite kohtade peal jäi mulle külje mulje, et ta on oma võimete piiril ja hakkasin pelgama, et mis Il mio tresoro intantost saab, kui Dala sua pace juba suur pingutus on.
Nagu karta võis, siis Don Giovanni kuulus šampanja aaria (Veini ja viina voolab kui jõena...) mulle erilist muljet ei avaldanud. Sel ajal vahetas Plachetka üleriideid ja demonstreeris oma head füüsilist välja nägemist.
Oma seekordse lemmiku Tae Joong Yangi näitleja võimetes Zerlina aaria Batti, batti  o bel Masetto ajal ei pidanud ma pettuma, ega ka Zerlina laulus mitte. See on õieti taas huvitav koht, sest ühest küljest proovib Zerlina siin Masettoga head läbisaamist taastada, teisest küljest aga erutab naist sel ajal selgesti Don Giovanni. Zerlina teeb, mida mõistus käsib ja üritab Masettoga suhteid siluda, tema laulu kuulates võib ju mõistadada, et kas ta mitte teist meest silmas ei pea. Aga ei, siin lahendati see stseen kui pildike koduvägivalla õpikust. Zerlina oli kui valges riides patukahetseja ning alustas väga malbelt ja alandlikult, ta sai Masetto käest kaks kõrvakiilu kuid saavutas lõpuks leppimise.

Esimese vaatuse lõpust peab veel ühe huvitava asja ära märkima. Kui kolm maski (Donna Anna, Donna Elvira ja Don Octavio) on Don Giovanni juurde peole saabunud ja nad koos laulavad (Protego il giusto cielo) , siis saateks mängis mingi huvitav instrument. Ei ole spetsialist, ei tea, aga ehk see võis klavessiin olla.


Kuna Don Giovanni ja Leporello osatäitjad olid väga erinevat kasvu, esimene päris pikk teine üsna lühike, siis oli põhjust mõelda, et kuidas lahendatakse teise vaatluse algul riiete vahetamine. Polnud probleemi, nad läksid mingist uksest sisse ja tulid teiste riietega tagasi, Leporello uued DGd meenutavad riided olid talle suured aga DGle nad kindlasti selga poleks läinud. DG teenririided olid talle lähikesed aga Leporellosid oleks sinna ikka kaks tükki mahtunud.
Esimese ja teise vaatuse alguse vahel valitseb teatav äraspidi sümmeetria. Kui esime algul lükkas DG Donna Anna sellili, tõstis tema öösärgi üles ja hakkas rütmiliselt üles-alla liikuma, siis nüüd tegi DG riietes Leporello seda Donna Elviraga. DG pidi nad eemale peletame, et oma Veni alla finestraga peale hakata. Teda saatis juba mitu stseeni varem lavale kõndima tulnud pime mandoliini mängija. Üldse kasutati siin vist kõik kohad kus laval pille mängiti ka tegelikult ära. Polnud mingit pillimeeste immiteerimist. Aga see tegi mõnede stseenide
vahed pikemaks kui mingid viiuldajad jms pidi vahepeal orkestriaugust lavale ronima. Samas lisas see etenduse teatavat vürtsi.
Olen märganud enda puhul huvitavat seost. Kui mulle Don Giovanni šhampanja aaria väga meeldib, siis ei jäta Meta di voi qua vadano mulle mingit muljet, aga kui Don Giovanni aaria mind vaimustusest õhkama ei pane siis tundub tema Meta di voi qua vadano imehea. Ja seegi kord kinnitas seda reeglit. Meta di voi qua vadano oli vaimustav.
Minu hirm Il mio tresoro intanto pärast osutus asjatuks. See oli suurepärane ja esimest korda selle etenduse jooksul karjuti braavo.
Finaal oli ebatavaliselt lahendatud. Õhtusöök ei toimunud mitte Don Giovanni kodus vaid kirikus Komtuuri kuju ees. DG oli teenijad ja orkestri sinna kokku ajanud. Igat käiku serveeris ise tüdruk kelle DG siis peale serveerimist ka põrandale pikali pani. Ka viimast korda DG hoiatav Donna Elviira leidis end DG käte vahel vahel sellili aga mitte põrandal vaid laual peal.
Otsustavaks hetkeks ei sammunud Komtuuri kuju kohale, vaid lõhenes pooleks ja Komtuur astus välja just selllisena nagu ta surres oli olnud. Kui DG keeldus kahetsemast, siis ei tõmmanud Komtuur teda põrgusse vaid lasi käe lahti, Komtuur ja tema kuju jäänused nihkusid kõrvale ja sellele kohale tekkis punase tossuga auk kuhu DG tasapisi sisse vajus.

Friday, September 16, 2011

Mihkel Mattisen Estonia Kontserdisaali laval 9. september

9. septembril avanes harukordna võimalus Estonia Kontserdisaali "köögi poolega" tutvuda ja osaleda maja läbival ekskursioonil.
Õnneks ei saanud me läbi väikese kontserdita. Klaveril esines Mihkel Mattisen. See oli eriline kontsert. Nagu Mihkel ise ütles, oli see tal esimene kord mängida nii, et publik istus Estonia kontserdisaali laval, aga saal ise oli tühi.
Mihkel mängis mitmeid tuntud klaveripalu väga emotsionaalselt. Mõni asi oli ka täielik üllatus: näiteks Eugen Kapi pioneeride marss, see mõjus lausa naljakalt oma kentsakuses. Väga lahedad olid Mihkli enda poolt kokku pandud ja "moonutatud" klassikute lood. Bach, mis kasvas üle Valgreks ja pikk improvisatsioon kõigi kuulsuste lugudest. Varsti peaks Mihkel Mattisen andma ka avaliku kontserdi, seda võin küll soojalt soovitada.

Thursday, September 15, 2011

Testament NO99 Põhuteater, She She Pop 7. september

Hooaeg lõppemas ja Põhuteater viimaseid aegu püsti, kuid ma polnud sinna jõudnudki. See viga vajas kiiret parandamist ja nii me sakslate etenduse jõudsimegi. Tutvusringkonnas levis eelinfo,et tegu on vägeva lavastusega ja seda ta tõesti oli.
Kolm hilistes kolmekümnendates naist ja üks mees võtsid Kuningas Leari ette. Kusjuures Leari tütarde rolli kehastasid kaks naist ja see ainus (noor)mees :-). Nende kolme isad olid siis Learid. Kusjuures tegu oligi nende päris isadega. Näidendi süžeed pidi edasi liikudes oli kandvaks teemaks pärandamine ja lähenev hoolitsus peatselt raugastuvate isade eest, põlvkondade suhted s.t pinged aga õnneks äraspidisel üle vindi keeratud viisil.
Veidi Gilgameži moodi, ainult et seal kasvas lugu eksistentsiaalsete temade tõttu suuremaks, siin aga kadusid muud teemad isa-laste suhete kõrvalt üldse ära. Aga ega polekski midagi juurde mahtunud. Tükk oli nii emotsionaalne ja tundeline, et midagi muud veel juurde ja polekski enam taluda suutnud.

*************************************************************************
Väljavõte tutvustusest:

Kui meile esimest korda öeldi, et ühed teatriteadlased lavastasid koos oma isadega “Kuningas Leari”, olime me enam kui skeptilised.
Teadlased, isad, Lear – no tõesti! Lavastus aga rõõmustas meid esimesest hetkest. See oli vaimukas. See oli isiklik. See oli orgaaniline, loomulik ja kontseptuaalne. Neil oli plaan! Tõesti, nad teadsid, mida teevad ja tegid seda väga lahedalt!

Kuid väga palju täpsemalt me nende kohta kirjutada ei saagi, et mitte kõike ette ära rääkida. Lihtsalt. Teate küll. Kui Eesti teatris on reegliks pigem see, et tehakse hästi, aga suhteliselt väheolulist asja, siis Euroopa teatril on vastupidine häda: räägitakse aina globaalsetest probleemidest, kuid tehakse seda nii, et teatrigurmaanil pole midagi põske pista. Ja kui lõpuks näed lavastust, mis on tõesti laheda kontseptsiga ja veel hästi tehtud ka, (isegi kui nad pole professionaalsed näitlejad, vaid lihtsalt teadlased oma isadega), läheb tuju heaks küll.

Koostöös Berliini Hebbel-am-Ufer (HAU) teatriga
Kontseptsioon: She She Pop koos Sebastian ja Joachim Barki, Fanni ja Peter Halmburgeri, Lisa Lucasseni, Mieke ja Manfred Matzke, Ilia ja Theo Papatheodorouga
Etendus kestab 1 tund ja 40 minutit

NB! Lavastus kuulub selleaastase Theatertreffeni festivali põhiprogrammi! (Berliinis toimuvale Theatertreffenile valitakse kümme parimat Saksamaal, Austrias ja Šveitsis möödunud aastal esietendunud lavastust.)

Parsifal Estonia Noblessneri valukojas 25. august

Retk, otsirännak, seiklus...
Ja seda oli see etendus minu jaoks igas mõttes. Piletitega toimus mul segadus. Enda teada olid nad mul 24ndaks aga kui 24ndal minema hakkasin ja teel igaks juhuks üle vaatasin, selgus, et hoopis järgmiseks päevaks. Kaaslane sellest numbrit ei teinud aga järgmisel päeval teatas siiski, et tulla ei saa. Kuuldavasti olla teda vahepeal hirmutatud, et tegu on viietunnise megapiinaga. Õnneks õnnestus mul teine kaaslane leida (kes sai siis viis tundi kannatust endale kaela...) ja koos me läksime.

Tööstuse tänavast alla Noblessneri valukoja poole minek tekitas tunde teise keskkonda saabumisest, lisaks jäid valukojale lähenedes silma imelikus riides inimesed - Graali teel nõrkenud rüütlid. Kõik need viis tundi (tegelikult neli, sest kaks vaheaega kokku olid umbes tunni) muusikat hoidsid mind põnevuses. Kuni eelmise hooajani olin püüdnud end Wagnerist võimalikult kaugel hoida aga siis võtsin prooviks vaadata Reini kulda. See oli vaimustav. Samuti meeldis Valküür (Mõlemad otseülekanded METist). Nüüd siis olin ise saalis ka lasin Wagneri muusikal ja sümboleid täis lool end mõjutada ning Wagner on mu ära teinud. Ta pole küll Mozart aga siiski seal lähedal :-).
Armulaua, kui see on ikka õige nimi, stseen pani eriti pikalt judisema.
Mitmelgi korral meenus mulle Gilgamež, eks mõlemas oli juttu kangelaseks saamisest, aga väga erinevas mõttes. Nii täiendsid nad mõlemad teineteist.

Gilgamež VAT Kultuurikatlas 19. august

Ehk Jürgamež kuna Tarmo tähistas sellega oma 40ndat sünnipäeva.
Etendus jälgis Tarmo sõnade järele rangelt Gilgameži eepost. Samas oli see tihedalt täis eksistentsiaalset filosoofiat ning seoseid ajaloos järgnenud kangelaste ja müütidega.
Vapustav, et näitlejad mängisid selle loo huvitvalt välja! Etenduse ajal ei tekkinud tunnet, et peaks naudingu saamiseks filosoofiga tegelema, näitemängust endast täiesti piisas.
Tarmo hilisemad seletused, et mida ta selle või teise asjaga mõtles või millele vihjas, olid küll mõnusaks kirsiks tordipeal, kuid tort oli tükk ise.

Põltsamaa ooperipäevad Eesti Kontsert Põltsamaa lossihoovis 30. juuli

Sel päeval sadas Tallinnas vihma, aga mul oli millegipärast tunne, et Põltsamaal ei saja ja nii oligi - seal polevat terve päeva jooksul piiskagi tulnud. See eest aga sai sisse astudes pokaalitäie kodumaise vahuveiniga keelt kasta.

Esinejad olid valdavalt Vanemuisest ja lisaks mõned Moskva Helikoni teatrist. Esimene pool kontserdist erilist muljet ei jätnud. Saaremaa ooperipäevad olid veel meeles ja tundsin end vahuveinist hoolimata säästu üritusel olevat. Enam-vähem kõik tundus Saaremaa omaga võrreldes nõrgem olevat. Lisaks Taneli tavalised esimese vaatluse köhatused :-).

Aga teine pool kontserdist muutis kõik. Isegi võimendus kõlas paremini. Solistid (eriti need vene omad) olid mingist esimese poole krambist või ma ei tea millest lahti saanud ja tundusid kui paremate vastu välja vahetatud. Enamgi veel - hämaruse saabudes hakkas lossihoovi keskkond oma mõju avaldama ja etendusega kokku sulama. Keskonna poolest tegi Põltsamaa kontsert Saaremaa omale pikalt ära. Viimane toimus lihtsalt suures telgis, mis oleks võinud asuda kus iganes, Põltsamaal aga mängisid kaasa varjud lossivaremetes ja taevas lendavad linnud, kontsert muutsu sellest palju elavamaks.

Esimese poole järele olin otsustanud, et siia ma enam ei tule, kuid pärast teist osa mõtlesin ümber. Kui esinejad ja kava tunduvad sobivat, siis võib mind Põltsamaal edaspidigi kohata.

Saaremaa ooperipäevad. Eesti Kontsert José Cura pealaval lossi kõrval asuvas ooperitelgis ning Lokuta/Soomi/Martini kontsert Kultuurivara saalis 23. juuli.

Helen Lokuta, René Soomi ja Marko Martini kontserdile läksin Mozarti Don Giovanni katkendite ootuses. Algselt pidi kontsert toimuma lossi kapiitlisaalis kuid viidi viimasel hetkel üle kultuurivara majja. Meil oli kiire ja Tanelilt nõudis uude kohta minemine suurt pingutust.
Kontserdi esimesel poolel esitati Schuberti laulusid ja Tanel muudkui köhis ja köhatas. Olukord oli lausa piinlik.
Aga teises pooles kui Mozarti ja Don Giovanni juurde jõuti, lõppes Taneli köha kui nõiavitsaga pühitult.


Marko Martin mängis kontserdi teises pooles Liszti varjatsioone DG teemadel, sattusin vaimustusse. Kui need oleks plaadil, siis sooviksin kindlasti osta. Helen Lokuta laulis Zerlina aariaid nagu "Batti, batti, o bel Masetto" ja René Soom Don Giovanni omi; kui ma õieti mäletan siis kuulsat šampanja aariat ("Veini ja viina...") ning "Vieni alla finestrat". Kahekesi koos laulsid nad lõpuks Zerlina ja Don Giovanni duetti "Käekene mulle anna ja tule mu lossi sa". Dueti esitasid nad just eriti minu maitse järele:-). Kui Estonias peaks Don Giovannit mängitama ja nemad laulaksid vastavalt Zerlina ja Don Giovanni osasid, siis läheks ma kuulama kindlasti.


Õhtu nael oli José Cura kontsert. Ka siin kaldus Tanel esimesel osa ajal köhima, aga mitte nii palju kui eelmise kontserdi ajal ning tänu suuremale ruumile ei häirinud see kedagi.
Ja kontsert ise oli võimas. Tuleb samuti teha kompliment võimenduse eest vastutajatele: tundus,  nagu võimendust polekski, et muusika nagu kanduks otse lavalt. José Cura nautis laulmist, dirigeerimist ja koostööd Aile Asszonyiga. Kontserdi ajal esitati enamuses mulle tundmatuid teoseid aga pärast ametliku osa lõppu tuli ära kõik ooperirepertuaari n-ö parimad palad pluss sünnipäeva laul Ailele.

Tänu Katsile saime pärast kontserti ka José Cura endaga kokku. Muhe mees; ja Tanel saab nüüd öelda, et José Cura on talle pai teinud.

Hooaeg avatud!