Retk, otsirännak, seiklus...
Ja seda oli see etendus minu jaoks igas mõttes. Piletitega toimus mul segadus. Enda teada olid nad mul 24ndaks aga kui 24ndal minema hakkasin ja teel igaks juhuks üle vaatasin, selgus, et hoopis järgmiseks päevaks. Kaaslane sellest numbrit ei teinud aga järgmisel päeval teatas siiski, et tulla ei saa. Kuuldavasti olla teda vahepeal hirmutatud, et tegu on viietunnise megapiinaga. Õnneks õnnestus mul teine kaaslane leida (kes sai siis viis tundi kannatust endale kaela...) ja koos me läksime.
Tööstuse tänavast alla Noblessneri valukoja poole minek tekitas tunde teise keskkonda saabumisest, lisaks jäid valukojale lähenedes silma imelikus riides inimesed - Graali teel nõrkenud rüütlid. Kõik need viis tundi (tegelikult neli, sest kaks vaheaega kokku olid umbes tunni) muusikat hoidsid mind põnevuses. Kuni eelmise hooajani olin püüdnud end Wagnerist võimalikult kaugel hoida aga siis võtsin prooviks vaadata Reini kulda. See oli vaimustav. Samuti meeldis Valküür (Mõlemad otseülekanded METist). Nüüd siis olin ise saalis ka lasin Wagneri muusikal ja sümboleid täis lool end mõjutada ning Wagner on mu ära teinud. Ta pole küll Mozart aga siiski seal lähedal :-).
Armulaua, kui see on ikka õige nimi, stseen pani eriti pikalt judisema.
Mitmelgi korral meenus mulle Gilgamež, eks mõlemas oli juttu kangelaseks saamisest, aga väga erinevas mõttes. Nii täiendsid nad mõlemad teineteist.
Ja seda oli see etendus minu jaoks igas mõttes. Piletitega toimus mul segadus. Enda teada olid nad mul 24ndaks aga kui 24ndal minema hakkasin ja teel igaks juhuks üle vaatasin, selgus, et hoopis järgmiseks päevaks. Kaaslane sellest numbrit ei teinud aga järgmisel päeval teatas siiski, et tulla ei saa. Kuuldavasti olla teda vahepeal hirmutatud, et tegu on viietunnise megapiinaga. Õnneks õnnestus mul teine kaaslane leida (kes sai siis viis tundi kannatust endale kaela...) ja koos me läksime.
Tööstuse tänavast alla Noblessneri valukoja poole minek tekitas tunde teise keskkonda saabumisest, lisaks jäid valukojale lähenedes silma imelikus riides inimesed - Graali teel nõrkenud rüütlid. Kõik need viis tundi (tegelikult neli, sest kaks vaheaega kokku olid umbes tunni) muusikat hoidsid mind põnevuses. Kuni eelmise hooajani olin püüdnud end Wagnerist võimalikult kaugel hoida aga siis võtsin prooviks vaadata Reini kulda. See oli vaimustav. Samuti meeldis Valküür (Mõlemad otseülekanded METist). Nüüd siis olin ise saalis ka lasin Wagneri muusikal ja sümboleid täis lool end mõjutada ning Wagner on mu ära teinud. Ta pole küll Mozart aga siiski seal lähedal :-).
Armulaua, kui see on ikka õige nimi, stseen pani eriti pikalt judisema.
Mitmelgi korral meenus mulle Gilgamež, eks mõlemas oli juttu kangelaseks saamisest, aga väga erinevas mõttes. Nii täiendsid nad mõlemad teineteist.
