Hooaeg lõppemas ja Põhuteater viimaseid aegu püsti, kuid ma polnud sinna jõudnudki. See viga vajas kiiret parandamist ja nii me sakslate etenduse jõudsimegi. Tutvusringkonnas levis eelinfo,et tegu on vägeva lavastusega ja seda ta tõesti oli.
Kolm hilistes kolmekümnendates naist ja üks mees võtsid Kuningas Leari ette. Kusjuures Leari tütarde rolli kehastasid kaks naist ja see ainus (noor)mees :-). Nende kolme isad olid siis Learid. Kusjuures tegu oligi nende päris isadega. Näidendi süžeed pidi edasi liikudes oli kandvaks teemaks pärandamine ja lähenev hoolitsus peatselt raugastuvate isade eest, põlvkondade suhted s.t pinged aga õnneks äraspidisel üle vindi keeratud viisil.
Veidi Gilgameži moodi, ainult et seal kasvas lugu eksistentsiaalsete temade tõttu suuremaks, siin aga kadusid muud teemad isa-laste suhete kõrvalt üldse ära. Aga ega polekski midagi juurde mahtunud. Tükk oli nii emotsionaalne ja tundeline, et midagi muud veel juurde ja polekski enam taluda suutnud.
*************************************************************************
Väljavõte tutvustusest:
Kui meile esimest korda öeldi, et ühed teatriteadlased lavastasid koos oma isadega “Kuningas Leari”, olime me enam kui skeptilised.
Teadlased, isad, Lear – no tõesti! Lavastus aga rõõmustas meid esimesest hetkest. See oli vaimukas. See oli isiklik. See oli orgaaniline, loomulik ja kontseptuaalne. Neil oli plaan! Tõesti, nad teadsid, mida teevad ja tegid seda väga lahedalt!
Kuid väga palju täpsemalt me nende kohta kirjutada ei saagi, et mitte kõike ette ära rääkida. Lihtsalt. Teate küll. Kui Eesti teatris on reegliks pigem see, et tehakse hästi, aga suhteliselt väheolulist asja, siis Euroopa teatril on vastupidine häda: räägitakse aina globaalsetest probleemidest, kuid tehakse seda nii, et teatrigurmaanil pole midagi põske pista. Ja kui lõpuks näed lavastust, mis on tõesti laheda kontseptsiga ja veel hästi tehtud ka, (isegi kui nad pole professionaalsed näitlejad, vaid lihtsalt teadlased oma isadega), läheb tuju heaks küll.
Koostöös Berliini Hebbel-am-Ufer (HAU) teatriga
Kontseptsioon: She She Pop koos Sebastian ja Joachim Barki, Fanni ja Peter Halmburgeri, Lisa Lucasseni, Mieke ja Manfred Matzke, Ilia ja Theo Papatheodorouga
Etendus kestab 1 tund ja 40 minutit
NB! Lavastus kuulub selleaastase Theatertreffeni festivali põhiprogrammi! (Berliinis toimuvale Theatertreffenile valitakse kümme parimat Saksamaal, Austrias ja Šveitsis möödunud aastal esietendunud lavastust.)
Kolm hilistes kolmekümnendates naist ja üks mees võtsid Kuningas Leari ette. Kusjuures Leari tütarde rolli kehastasid kaks naist ja see ainus (noor)mees :-). Nende kolme isad olid siis Learid. Kusjuures tegu oligi nende päris isadega. Näidendi süžeed pidi edasi liikudes oli kandvaks teemaks pärandamine ja lähenev hoolitsus peatselt raugastuvate isade eest, põlvkondade suhted s.t pinged aga õnneks äraspidisel üle vindi keeratud viisil.
Veidi Gilgameži moodi, ainult et seal kasvas lugu eksistentsiaalsete temade tõttu suuremaks, siin aga kadusid muud teemad isa-laste suhete kõrvalt üldse ära. Aga ega polekski midagi juurde mahtunud. Tükk oli nii emotsionaalne ja tundeline, et midagi muud veel juurde ja polekski enam taluda suutnud.
*************************************************************************
Väljavõte tutvustusest:
Kui meile esimest korda öeldi, et ühed teatriteadlased lavastasid koos oma isadega “Kuningas Leari”, olime me enam kui skeptilised.
Teadlased, isad, Lear – no tõesti! Lavastus aga rõõmustas meid esimesest hetkest. See oli vaimukas. See oli isiklik. See oli orgaaniline, loomulik ja kontseptuaalne. Neil oli plaan! Tõesti, nad teadsid, mida teevad ja tegid seda väga lahedalt!
Kuid väga palju täpsemalt me nende kohta kirjutada ei saagi, et mitte kõike ette ära rääkida. Lihtsalt. Teate küll. Kui Eesti teatris on reegliks pigem see, et tehakse hästi, aga suhteliselt väheolulist asja, siis Euroopa teatril on vastupidine häda: räägitakse aina globaalsetest probleemidest, kuid tehakse seda nii, et teatrigurmaanil pole midagi põske pista. Ja kui lõpuks näed lavastust, mis on tõesti laheda kontseptsiga ja veel hästi tehtud ka, (isegi kui nad pole professionaalsed näitlejad, vaid lihtsalt teadlased oma isadega), läheb tuju heaks küll.
Koostöös Berliini Hebbel-am-Ufer (HAU) teatriga
Kontseptsioon: She She Pop koos Sebastian ja Joachim Barki, Fanni ja Peter Halmburgeri, Lisa Lucasseni, Mieke ja Manfred Matzke, Ilia ja Theo Papatheodorouga
Etendus kestab 1 tund ja 40 minutit
NB! Lavastus kuulub selleaastase Theatertreffeni festivali põhiprogrammi! (Berliinis toimuvale Theatertreffenile valitakse kümme parimat Saksamaal, Austrias ja Šveitsis möödunud aastal esietendunud lavastust.)
