"Don Giovanni" Deutsche Opera Berlin , 3. detsember

Berliini Deutsche Opera "Don Giovanni" oli vaimustav üllatus. Sellist Don Giovannit pole ma veel näinud. Väga teistmoodi lavastus, mis mulle väga hea mulje jättis. Häälte poolest see meeskond ehk väga tugev polnud, võib ka olla, et saali akustika pole kõige parem, aga lavastus ise korvas kuhjaga kõik puudujäägid. Oli palju vaadata, aga see juures polnud etendus kaugeltki mitte seksiga üle valatud nagu Viini oma. Lihtsalt oli leitud palju visuaalselt huvitavaid lahendusi erinevate stseenide jaoks.

Avamängu ajal  hakkas lavale kogunema tumedates ülikondades mehi, mõned hoidsid  golfikeppe käes. Leporello (Simon Pauly) avalulu ajal hakkasid mitmed neist  laulma, nii et kohe ei saanudki aru, kes Leporello osatäitja on.  Donna Anna (Brucu Uyar) käis oma avaaaria ajal mitu meest läbi justkui otsides, et kes neist tema magamistuppa oli tunginud ja komtuur (Ante Jerkunica) peksti kambakesi golfikeppidega surnuks ning üks golfi pall pisteti surnule suhu. Laiba peale pandi kollane lipik numbriga seitse. Iga Don Giovanni (Mark Stone) saavutust tähistati järjest alla poole laskuvate numbritega, komtuuri surm oli seitse ja Don Giovanni tõstis enda surma järgselt üles number ühe.

Deutsche Opera Berlini maja on ilmselt uuem ja kaasaegsem kui teised ooperiteatrid, ning selle võimalusi kasututi siin ohtralt  ära. Küll liikusid valgus postid lava külgedel, kord liikus lava ise nii ribade kaupa kui tervikuna. Surnud komtuur koos talle pähe löödud golfikepiga aga vajus laval alla, Donna Anna kätte jäi vaid verine loor.

Järgneva Don Giovanni ja Leporello stseeni ajaks oli juba teda kes meestesummas neid osi mängivad. Pea kõigi Don Giovanni ja Leporello stseenide aja oli laval terve kari mehi. Nagu METiski oli siin Leporello Don Giovannist pikem, kuid sellise lavastuse puhul see ei  häirinud.

Donna Elvira (Alyson Cambridge) oli kõige võimsam, teda oli ainsana kuulda, ka siis kui ta kuskil lavasügavuses laulis. Leporello väga võimas polnud, aga ta korvas seda osava ja aktiivse näitlemisega. Don Giovanni vallutused on tavaliselt kuhugi vihikusse või päevikusse kirja pandud. Siin olid vallutused mustadesse prügikottidesse topitud kortsus (ajalehe)paberid.

Zerlina (Heidi Stober) - Masetto (Tobias Kehrer) stseeni ajal oli ka Donna Elvira kogu aeg laval. Üleüldse olid siin tegelased sagedasti laval ka siis, kui nad ise laulma ei pidanud. See etendus oli kohati rohkem näitemäng kui ooper. Don Giovanni ajas Donna Elvirale ligi veel siis, kui ta ise juba Zerlinale laulis, samal ajal piiras osa Don Giovanni/Leporello jüngreid  Zerlinat ja osa hoidsid Masetot kinni. Zerlina võrgutamise ajaks seoti Masetto lausa kinni ja Don Giovanni ajas golfikepiga Zerlina jalad laiali...

Minu lemmik stseenis Non ti fidar o misera seises Don Giovanni lava tagumise osa keskel, jüngrid joondusid tema selja taha  ja võimendasid ta liigutusi. Visuaalne kajaefekt. Vägev!  

Donna Anna järgnev traagiline aaria polnud just väga vägev aga Don Octavio (Yosep Kang) Dala sua pace üllatas positiivselt, esimest korda etenduse ajal hakkasin plaksutama ja koos minuga tegi seda terve saal või vähemalt enamus sellest. Mitmetel esitustel on minul olnud isu aplodeerida siis, kui saal on vait ja kui saal plaksutab siis ma ei saa vahel aru, et miks - Mozart kui geniaalse helilooja austuseks ? Ja et kõigile tuntud aaria polnudki liiga jube?  Sel etendusel tundsin end publikuga kooskõlas olevat. Kõige suurema aplausi teenis Don Octavio Dala sua pace, ka Zerlina ja Don Elvira teise vaatluse aariad leidsid kiiduavaldustega ära märkimist nii minult kui publikult. Seevastu Don Giovanni šampuse aaria, teenis vaid paar hõredat plaksu – ja see oli ka kindlasti viimase aasta jooksul kuuldud Finch'han dal vino’dest kõige hädisem. Samas ei suhtu ma siinsesse Don Giovannise tegelikult halvasti, nii teise vaatluse Veni alla finestra kui meta di voi qua vadano olid suurepärased ja kui ta laulis orkestri eesmise seina peal otse publiku ees, siis kostis ta mulle ka väga hästi kätte.

Don Giovanni pidu esimese vaatluse lõpupidu oli lõbusalt dekadentlik. Paljaste rindadega näitsik luukas pikku orkestrit publikust lahutavat lava osa, teisikud olid poolpaljad ja stringides tüdrukud kilesse keeratud, mingi imelikud konstruktsioonid tiirlesid ja pikajuukseline aluspükstes mees väntas ratast.  Aga kõik see ei kokku mõjunud ei erootiliselt, seksuaalselt ega ammugi mitte sensuaalselt.  Ilmselgelt ei pidanudki.

Jõudsin Don Giovannit juba teise vaatluse aariate eest kiita, jätkus ka vaese töömehe (s.t Masetto) piinamine, lisaks tavapärasele peksmisel kisuti tema püksid puruks ja Don Giovanni kirjutas talle perse peale oma nimetähed ....  või on need hoopis Dolce Gabana omad... ?

Pärast Leporello Don Giovannina esinemise paljastamist (mis iseendast oli lahe tünnitsirkus) tabas mind selle etenduse suurim pettumus – Don Octavio Il mio tresorot ei esitatudki :-(. Ei tea kas ... ei sobinud see aaria? Praha esietenduse järgmise pärast, seda igatahes ära ei jäetud, sest DE aaria ... mida Praha esietenduse samuti polnud, sai siin ette kantud. Kahju, kahju.

Komtuuri kuju lavale ei tekkinudki ainult hääl ja orkestri ja publikuvahelisel seinal laulev Leporello pöördus oma O statua gentilissimaga esimeses reas istuvate inimeste poole – ja sattus ise nendest paanikasse.

Don Giovanni viimne pidu (või peaks ma ütlema –viimane õhtusöömaaeg) oli vaimustav kroon kogu etendusele.  

Leporello kattis lauda nagu selles vanaproua ja teeneriga filmis, mida vanaaasta õhtul näidatakse. Mingil hetkel istus Don Giovanni laual keskel ning Leporello ja 11 teisikut moodustasid  neli kolmeliikmelist gruppi  - täpselt sel viisil nagu da Vinci Pühaõhtusöömaja maalil – suutsin vaevu naeruturtsatust alla suruda.

Komtuurist ilmus ka lõpus laval ainult hääl. Don Giovanni pidi surres iseenda käest kinni hoidma. Pärast surma tõusis ta üles ja viskas üles viimase numbri – number ühe.  Ja oligi kõik!

Lõpuks ometi oli viimane moraliseeriv sekstett välja visatud. Anu on seda ooperit tema moraalse lõpu, s.t just selle sama viimase laulu pärast kritiseerinud. Ma olen püüdnud Mozartit õigustada ja vabandada, aga tegelikult olen ma Anuga nõus – see viimane laul on (sisuliselt) nõme ja ma ei saa aru miks pärast oli vaja seda 20nda sajandi teisel poolel taas esitama hakata kui eelnevad pea kakssada aastat saadi ilma hakkama! Kui mu mälu mind ei peta, jättis Mozart selle ka Viini esietendusest välja.

Viis lisa plusspunkti sakslastele sellise lõpu eest! 

Kokku võtteks korda taas oma suurimat rahulolu. Vokaalses mõttes, jah, see tükk siin eriline saavutus polnud, aga kõik puudujäägid korvas etendus. Selles oli oma sõnum ja siit saab üht-koma-teist huvitavat välja lugeda.

Soovitan kõigile kes vähegi saavad vaatama minna, aga etendusel näidatakse ainult saksa keelseid subtiitreid. Kes saksa keelt ei oska, sel tuleb libretto selgeks teha, või siis palgata mind kaasa stseenide sisu paari lausega sosinal ümber jutustama.

"Don Giovanni" Praha Estates Theatre, 27. november

Minusuguse Mozarti ja just tema "Don Giovanni" fänni süda hakkab kiiremini põksume kui jalutan Prahas mööda Wenceslase väljakut Estates Teatri (Stavovské divadlo) poole. See on ainus tänaseni säilinud teater, kus Mozart on esinenud ja enamgi veel, just siin dirigeeris Mozart ise Don Giovanni  maailma esietendust aastal 1787. Selles teatris filmiti autentsuse huvides ka Formani "Amadeus". Loomulikult tekitab selisesse teatrisse minek erilise tunde, kuid omalegi üllatuseks ei saanud ma eelneval ööl hästi magada. Poleks arvanud, et Mozarti teatril võib selline mõju olla... või olen lihtsalt vanadusest ogaraks läinud, või ehk on Hypnerotomachia Poliphili (mida ma lugenud pole) mind mingil erilisel viisil pannud ehitistesse suhtuma...

Igatahes astun väikese ärevuses Estates teatri uksest sisse, mitmel pool paistavad Mozartile viitavad tahvlid. Praha on Viini käest tüki Mozartit edukalt endale krahmanud. Maja pole suur, meenutab veidi Viini või Stockholmi ooperiteatreid aga palju väiksem, parter on võib-olla Estoniastki väiksem, aga rõdusid on siin viis. Mulle on antud koht esimesel rõdul, kus jagan looži aškenazi vanapaariga. Ega me rahvusest räägi, aga minu suur kõver nina ütleb mulle nii, või meeldib mulle nii mõelda – Praha on minu jaoks eelkõige Kafka linn, Don Giovanni  maailma esietendusest hoolimata assotsieerub Mozarti linnana mulle ikkagi Viin.

Ootan ooperi algust, veidi on aega ja kulistan kurku mõned klaasid vahuveini, see mõjub hästi pärast unetut ööd.  Mehel on alati kaks ustavat sõpra, kellele saab toetuda isegi siis, kui kõik muu on läinud ja perses -  muusika ja alkohol. Kavatsen täna neist mõlemast viimast võtta. Esimesega võib küll probleeme olla, kogu kollektiiv on mulle tundmatu, võib ju olla, et kogu etendus on lihtsalt Mozarti sõpradest turistidelt papi välja väänamiseks  kokku klopsitud haltuura. Peatselt näeb, loodetavasti ei lase Mozarti vaim sellel juhtuda.

Käib avamäng ja istun loožis oletava juudiproua kõrval, poole peal vajub ta pea rinnale ja sinna see vaatuse lõpuni jääbki, õnneks ta ei norska. Mul pole kontserdil/ooperile magamise vastu mitte midagi – inimene tunneb end turvaliselt. Meespool aga on ergas ja huviline kogu etenduse aja.

Veidi enne avamängu lõppu keeratakse valgust igale poole ja ka meie loožis süttivad õrnas helgis küünlaid meenutavad elektrilambid. Publikut valgustavad lambid on etenduse valgustusse kaasa haaratud. Ei mäletagi, et oleks mõne varasema Don Giovanni etenduse juures sellist asja näinud. Need lambid süttivad edaspidigi päris mitmel korral ja „Madamino il catalogo e questo” ajal on see lausa vajalik, sest sel ajal näitab Leporello (Frantisek Zahradnicek) Don Giovanni maitseid kirjeldades parteris istuvate vastavate daamide poole. Õelust ja konflikti ootava inimesena jään siis vaatama, et kuhu näidatakse kui paksudest juttu tuleb -  samasse kohta kuhu saledateki puhul. Mage.

Esinejatest rääkides jättis Donna Anna (Maida Hundeling) lausa väga hea mulje, Leporello oleks vist ka jätnud kui METi Luca Pisaroni esitus liiga sügavalt meeles poleks. Ma isegi tea, kas saab paremat Leporellot ollagi. Tema ainus häda oli see, et see oli teistega võrreldes liiga hea!

Lavastus on tuim ja staatiline. Olen tasapisi harjunud suurema lavalise sebimisega. Ega muidugi ooperis ei peagi ju teab mis dünaamikat olema, kui aga solistid laulavad nii, et midagi puudu ei jää (METi AIDA oli selline), aga tänane koosseis nii kõva ei ole.

Vürsti lisavad tantsupoisid. Päris mitmetele stseenidele on lisatud balletitantsijatest noormehi, kes annavad etendusele mõnusat elu, liikuvust ja ka võõristusefekti, nad teevad akrobaatilisi trikke, viivad ja toovad butafooriat, tekitavad Don Giovanni (Ales Jenis) ja Zerlina(Katerina Knezikova) ümber lilleringi jne. Butafooriat peab eraldi kiitma, mitmel korral toovad tantsupoisid kohal päriselt põlevad küünlad ja tõrvikud (kas pole mingeid tuletõrje alaseid euronorme?), kui Masetto(Jiri Hajek) laulab Ho capito, signor si'd tuuakse talle järjest vahendeid Don Giovanni nüpeldamiseks, lõpuks saab ta põleva süütenööriga pommi, mille lükkab Don Giovanni jalge taha. Selline kõrval tegevus on väga abiks, sest Masetto jättis mulle sest ansamblist kõige kahvatuma mulje.

Seksuaalsusega lavastuses ei liialdata, õieti polegi teist eriti, naiste jalad ei välgu ja minusugusel naistejalgade fetišistil on selle üle muidugi kurb meel.  Juba mainisin, et Don Giovanni paneb Zerlina korraks La ci darem la mano ajal sellile maha', aga teeb seda siivsalt. Ainus kord, mil naise maani kleit kõrgemale tõstetakse ja siiski vaid veidi üle põlve, on Donna Elvira(Pavla Vykopalova) kohtumine Don Giovanniks maskeeritud  Leporelloga. Jah, Leporello mulle meeldis. 

Seevastu tegi Don Giovanni mitte, ei meeldinud mulle ei tema šampanja aaria ega ka Meta di voi qua vadano, ei tajunud nagu mingit erilist energiat ega sädet. Šampanja aaria ajal aga tegi Leporello väikese vahuveini pudeli lahti ja valas Don Giovannile klaasi ... ning püüdis ise kõrrega pudelist juua, loomulikult läks palju maha.  Samas pakkus Don Giovanni ka positiivse üllatuse; ma pole nagu eriti tähelgi pannud Don Giovanni laulu Donna Elvira Leporellpo käte vahele meelitamiseks. Don Giovanni istus kaugel lava nurgas aga laulis, nii et kõik kajas, selles oli selge jõud ja energia. Potentsiaali ilmselt on, aga miski jäi täna realiseerimata.

Kõige tugevama mulje jättis mulle Non ti fidar o miser, see pani lausa värisema, stseen ise oli dünaamiline ja lauldi suure sisemise jõuga. Aplodeerisin tormiliselt koos publikuga.

Aga jäädes ühte kahest Don Ottavio(Ales Brscein) ilusamast aariast Dala sua pacet ootama pidin pettuma, seda ei esitatudki.  Tõsi küll, seda aariat ei esitatud ka Don Giovanni Praha esietendusel 1787, Mozart komponeeris selle alles järgmisel aastal toimunud Viini esietenduse tarbeks, aga ma pole varem Dala sua pace välja jätmist kohanud. Don Octavio mulle tegelikult meeldis ja tema teine aaria Il mio tresoro intanto oli lausa kena. Aga Don Giovanni n.ö tavaversiooniga võrreldes puudus teinegi stseen Donna Elvira Mi tradi quell'alma ingrata Sellest aariast mul kahju pole. Dala sua pacet oleks tahtnud kuulda küll.

Lõpus läks Don Giovanni põrgusse ja paras talle, olen rahul, lähen linna jooma...

"Don Giovanni" MET otseülekanne kinos, 29. oktoober

Traditsioonilne Don Giovanni üle pika aja.
Eelmisel hoojala nägin Mariusz Kwiecieni Don Pasquales  Dr. Malatesta osas, jättis sellise mulje, et jäin huviga tema DG rolli ootama. Ei tulnud nagu pettuda. Kõige parem esitus mis ma seni teatrisaali DG'd kuulates olen saanud... aga oh üllatust ajuti tundus, et Luca Pisaroni oli Leporellona veelgi võimsam. Ootan Don Giovanni rolli Pisaroni esituses.  Luca Pisaroni oligi kõige suurem üllatus. Ta võlus mind mitte ainult laulmisega vaid ka näitlemisega.

Blogin praagujärgmise Don Giovanni etenduse künnisel, pea kuu aega pärast siin kirjeldatud etendust. Mis ja kes mulle meelde on jäänud? Muidugi võrratut Leporellot aga ka Don Giovannit ja Donna Annat (Marina Rebka). Edasi läheb juba hägusemaks. Masettot ( Joshua Bloom) ei mäleta üldse, iga kord kui meenutada proovin, kerkib silme ette hoopis Viini Riigiooperi Masetto osatäitja Tae Joong Yang.

Lavastus oli lauas kummaliselt konservatiivne, paljad jalgu ja ülestõstetud seelikuid polnud. Kui Viinis kasuti lava pigem sügavuti, siis tõusti kõrgustesse :-)

Aga Mariusz Kwiecieni Don Giovanni oli esimene mille puhul mulle meeldisid sarnasel määral nii šampanja aaria kui Meta di voi qua vadano.




Osalejad:

• Donna Anna     Marina Rebka
• Donna Elvira     Barbara Frittoli
• Zerlina     Mojca Erdmann
• Don Ottavio     Ramón Vargas
• Don Giovanni     Mariusz Kwiecien
• Leporello     Luca Pisaroni
• Masetto     Joshua Bloom
• Komtuur     Štefan Kocán

Kalle Blomkvist ja Rasmus, Nukuteater 8. oktoober

On Nukuteater tore koht, sinna saab minna nii koos Jonatani kui koos Taneliga, ja 8ndal me nii tegimegi. Tegelikult oleks mõlemad poisid pidanud seda etendust juba kevadel nägema aga Tanel jäi siis haigeks ning koju.  Jonatanist aga välja küll ei paistnud, et ta seda tükki varem näinud oleks.
Poisid olid lausa kiljuvas vaimustuses.

The Black Rider VAT Teater Kultuurikatlas, 1. oktoober

Black Rider on klassikaline lugu, pruudi vanemad s.t isa ei aktsepteeri väimehena tindimäärijat, kes metsas loomale pihta ei saa. Poiss sõlmib Kompjala s.t Saatanaga lepingu ja saab kuulid, mis alati tabavad. Kõik kuulid tabavad seda, mida peremees tabada tahab välja arvatud üks, mis lendab vastavalt Kompjala soovile. Odav hind ju!  Aga see kuul tabab pulmapäeval pruuti, kelle kättesaamiseks kogu asi ette võetigi.

Kui mina noor olin, siis kasutati noorte armastajate ja (pruudi) vanemate konflikti enamasti mingi sotsiaalse probleemi rõhutamiseks, et nagu mingi jama, millest noorte armastus silda üle ehitada püüdis ja siis läks nagu läks. Enamasti traagiliselt läks, sest ühiskondlikud olud ja/või klanni vaen oli liiga suur. Aga mis seisuse näitaja on tänapäeval metsas loomale pihta saamine? Jaht on hobi ja hobi järgi tütrele mehe valimine on saavutus omaette.

Võib otsida mingeid paralleele looduse ja üle jõu elamise jne....  aga see tundub kunstlikuvõitu. See eest aga on lustlikult ja omas võtmes  kasutatud vist kõiki saksakultuuriruumis metsa ja saatanat puudutavaid lugusid ning teoseid. Tavaliselt on Saatan kõige aktiivsem ja energilisem tegelane, siin jääb ta selles suhtes Raivo E. Tamme poolt esitatud (Raivo E. Tamm mängis mitut rolli) Papageno moodi tegelase varju. Lauri Saatpalu Kompjalg ehk Saatan ehk Mefistotleles on isegi veidi lüüriline aga kahtlemata hea. "Päris" laulja mõjub rockooperile hästi.
Ja kulturikatla ruum meeldib mulle, see teeb vist heaks kõik, mis ma seal sees näen....  aga ühtegi musta ratsanikku ma selles etenduses siiski ei näinud.

"Don Giovanni", Viini Riigiooper 17. september

Jõudsin ära oodata oma pika ootamise. Minu "Don Giovanni" hooaeg on oma alguse saanud ja seda Viinis, sest just sel õhtu seal seda ooperi esitati. Tunnen oma lemmik ooperit salvestuste järgi, kui ülikooli ajal nähtud Vanemuise lavastus välja arvata.  Aga salvestusi  tean mitmeid.

Viini Riigiooperi lavastus oli seksikas ja dünaamiline, stseenid üksteisega seotud, sageli ilmus mõni järgmises stseenis esinev laulja juba eelmisse stseeni või jäi peale oma esinemist järgmise stseeni ajal lavale. Lauljad, eriti nimikangelane olid vist välise ilu järgi välja valitud. .... Don Giovanni oli kui Banderase ja Schwarzenegger summa ning tema paljast musklis ülakeha varju ei jäetud. Õnneks tõsteti naisetegelaste öösärke ja kleite piisavalt palju piisavalt kõrgele, nii et ka minu silmailu vajadus sai rahuldatud... Kujunduse idee meenutas veidi Estonia Così fan tuttet, ka siin olid „maalid” ja mängiti (läbipaistvate)eesriietega erineva suurusega piltide loomiseks, aga erinevalt Estonia lavastusest polnud kauneid ääri ega vist ühtegi siledat ega paralleelset joont, kõik pinnad ja plaanid olid kuidagi kiivas ja viltu. Teadagi miks! Kostüümide poolest oli etendus segu Mozarti aegsest barokist ja filmist West Side Story.

Tavaliselt on ooperi alguses Leporello üksinda laval, kuid siin ilmusid Don Govanni  (Adam Plachetka) ja Leporello (Alex Esposito) üheskoos lavale, Don Giovanni maksis midagi teenijatüdrukule ja läks uksest sisse. Leporello jäi teenijatüdrukule oma rasket elu kurtma (Notte e giorno faticar) ja kabistas teist vahepeal. Leporello osatäitja mulle meeldis, etenduse käigus muutus ta enamiku teiste esitajate kombel aina paremaks ja paremaks. Kahju, et Leporello parimad aariad (Notte e giorno faticar ja Madamino il catalogo e questo) on kohe ooperi alguses ära. Adam Plachetka Don Giovanni osas mulle eriti ei meeldinud. Minu ettekujutuse järele peaks DG roll olema veelgi aktiivsem ja agressiivsem.

Ilmuvad Don Giovanni ja Donna Anna (Myrtò Papatanasiu), Myrtò Papatanasiu on tõesti ilus naisterahvas, selles stseenis oli tal seljas maani öösärk aga see oli piisavalt kitsas tema figuuri esile toomiseks, laulmise ega millegi muu poolest ma talle samuti midagi ette ei heida, nagu enamik teisigi muutus ta etenduse kulgedes aina paremaks. Publiku silme all toimub DG ja Donna Anna vaheline võitlus. Mõnedes lavastustes lastakse Donna Annal lõpuks nõrkeda ja antakse mõista, et ta on valmis Don Giovannile anduma. Mõnedes ka mitte. Siin mindi veel kaugemale, Don Giovannil õnnestus Donna Anna maha panna, öösärk üles tõsta ja tema jalgade vahel rütmilisi üles-alla liigutusi tegema hakata. Kui Komtuur (Albert Dohmen) lõpuks saabus, sai ta Don Giovanni rütmiliselt üles-alla liikuva tagumiku pihta jalaga virutada. Kodulehelt lugesin, et ka Ain Anger laulab Viini Riigiooperis Komtuuri osa, aga paraku ei olnud tema kord.

Donna Anna ja DG vaheline seks ei sobi kokku hilisema Donna Anna kirjeldusega selle öö sündmustest aga seda kui lähedal või kaugel oli Donna Anna andumisele, ooperi ei ütle.

DG jalaga tagumikku virutamine oli ilus hetk, aga sellise olukorra tekkeks oli Komtuur jäetud mõõgata. Tavaliselt saabub Komtuur  mõõgaga ja puhkeb duell. Seekord pidi Don Giovanni oma vihmavarjust mõõga tõmbama ja selle Komtuurile andma, ise võitles ta vihmavarju ja noaga.

Komtuuri surmastseeni oli täiendatud geniaalse ideega – vahetult enne surma, võtab Komtuur Don Giovannilt maski eest ja tunneb oma surmaja ära. See lisab hilisematele sündmustele hoopis teise varjundi. Enam pole Komtuur(i kuju) (ainult) anonüümse tavaliku nuhtluse kandja, vaid lisandub ka oma tapjale suunatud isikliku kättemaksu motiiv. Ka lõpplahendus näis sellist lisamotiivi toetavat.  Tõeliselt hea leid! Justkui tähtsusetu pisiasi aga nii kõnekas.

Nüüd siis saame näha Donna Anna vokaalseid võimeid ja tutvume Don Octavioga(Pavol Breslik). Selle koha juures ma mõtlen, et mille ja kelle pärast Donna Anna ikka nii löödud on. Hiljem saame teada, et Donna Anna magamistoas ei toimunud naise vooruse seisukohalt mitte midagi. Teda hoiti kinni, ta rabeles oma suu vabaks ja hakkas karjuma, see peale üritas DG põgeneda aga nüüd vahetusid osad, Donna Anna haakis end DG külge kinni soovides oma ründaja identiteeti paljastada. Donna Anna püüd maksis tema isa elu ning Donna Anna võiks seda teada. Ma siis proovin tajuda mingeid allhoovusi Donna Anna laulus – kui neid oli siis mulle jäid nad tabamatuks. Ma ei kuulnud peale leina midagi. Samuti on see huvitav koht Don Octavio rolli jaoks. Sel hetkel tema veel ei tea, mida tundmatu ründaja tema pruudiga magamistoas ette võttis, ta ei tea kas sissetungija jõudis Donna Annat eesmärgipäraselt ära kasutada või mitte. N.ö sõnades laulab Don Octavio Donna Annale, et on talle nüüdsest korraga armsama ja isa eest. Aga kas paistab ka midagi muud? Mitte eriti ja see vastab hästi minu ette kujutusele Don Octaviost – hea laulmise s.t esinemisega puise- ja saamatuvõitu tegelane.

 Donna Elvira (Malin Hartelius) saabumislaulu ajal tuleb lavale hulk West Side Story filmi stiilis riietatud naisi, nende hulgas valges pruudikleidis neidis – Zerlina nagu me varsti teada saame. Harteliuse näol on taas tegu ilusa sopraniga. Minu jaoks on Elvira väga oluline tegelane selles ooperis, tema roll pole vist küll vokaalselt nii võimas kui Donna Annal, kuid seda olulisem on see dramaatiliselt.

Kui järg jõuab Leporello kuulsa nimekirja lauluni Madamino il catalogo e questo, on mehel iga naisekirjelduse juurde sobiv isend ette tõmmata. Ühega neist imiteerib ta isegi suuseksi.

Pärast Leporello ja Donna Elvira lahkumist tuleb lavale naiste juurde kari mehi ja algab pulmapäeva tähistamine, tutvume viimaste oluliste tegelaste Zerlina (Anita Hartig) ja Masettoga (Tae Joong Yang). Lõuna -Korealane Masettona meeldis mulle väga, ega Anita Hartigil ka midagi viga ei olnud, kuid Tae Joong Yangi Masetto oli minu jaoks selle õhtu lemmikrolli. Tema hoiak meenutas natuke mingi aasia kaklusfilmi kangelast, pea taga, rind ees ja lõug üleval. Aktiivne, ülbevõitu teotahteline tegelane, kes näis siia väga orgaaniliselt sobivat ning erinevalt teistest lauljatest ei vajanud ta mingit soojenemist, oma esimesest ilmumisest viimaseni oli ta kogu aeg sama hoogne ja keskendunud. Peale tema Ho capito, signor sid lõin käed kokku, et plaksutama hakata - ja sain aru, et olen ainus selles suures saalis... nojah, mis mina tegelikult ooperikunstist ja muusika kultuurist tean, viisi ma ei pea, muusikalist kuulmist ka pole...  häbenesin ja plaksutasin hääletult. Zerlina ja Don Giovanni La ci darem la mano mulle erilist muljet ei avaldanud, selles polnud midagi halvasti, aga mingeid värinaid ei tekitanud.
Uut Don Giovanni esitust kuulates/vaadates närviveerin ikka, et mis mulje Non ti fidar, o misera mulle jätab. Mingitel perioodidel on see mu lemmiklaul selles ooperis. Jäin rahule. Eks Donna Elvira meeldis mulle algusest peale ning tema ja Donna Anna ning Don Octavio taustal paistis Plachetka Don Giovanni ka elav ja võimas välja. Kui muidu kasutatakse selles lavastus igal vähegi võimlikul kohal seksuaalset alatooni, siis siin oli see stseen sellest täiesti vaba. Võiks öelda, et klassiklaiselt lahendatud stseen. Ma olen näinud esitusi kus Don Giovanni selle koha peal Donna Annat kabistab.
Kes ei teaks Dala sua pacet. Pavol Breslik teenis tugeva aplausi. Mingite kohtade peal jäi mulle külje mulje, et ta on oma võimete piiril ja hakkasin pelgama, et mis Il mio tresoro intantost saab, kui Dala sua pace juba suur pingutus on.
Nagu karta võis, siis Don Giovanni kuulus šampanja aaria (Veini ja viina voolab kui jõena...) mulle erilist muljet ei avaldanud. Sel ajal vahetas Plachetka üleriideid ja demonstreeris oma head füüsilist välja nägemist.
Oma seekordse lemmiku Tae Joong Yangi näitleja võimetes Zerlina aaria Batti, batti  o bel Masetto ajal ei pidanud ma pettuma, ega ka Zerlina laulus mitte. See on õieti taas huvitav koht, sest ühest küljest proovib Zerlina siin Masettoga head läbisaamist taastada, teisest küljest aga erutab naist sel ajal selgesti Don Giovanni. Zerlina teeb, mida mõistus käsib ja üritab Masettoga suhteid siluda, tema laulu kuulates võib ju mõistadada, et kas ta mitte teist meest silmas ei pea. Aga ei, siin lahendati see stseen kui pildike koduvägivalla õpikust. Zerlina oli kui valges riides patukahetseja ning alustas väga malbelt ja alandlikult, ta sai Masetto käest kaks kõrvakiilu kuid saavutas lõpuks leppimise.

Esimese vaatuse lõpust peab veel ühe huvitava asja ära märkima. Kui kolm maski (Donna Anna, Donna Elvira ja Don Octavio) on Don Giovanni juurde peole saabunud ja nad koos laulavad (Protego il giusto cielo) , siis saateks mängis mingi huvitav instrument. Ei ole spetsialist, ei tea, aga ehk see võis klavessiin olla.


Kuna Don Giovanni ja Leporello osatäitjad olid väga erinevat kasvu, esimene päris pikk teine üsna lühike, siis oli põhjust mõelda, et kuidas lahendatakse teise vaatluse algul riiete vahetamine. Polnud probleemi, nad läksid mingist uksest sisse ja tulid teiste riietega tagasi, Leporello uued DGd meenutavad riided olid talle suured aga DGle nad kindlasti selga poleks läinud. DG teenririided olid talle lähikesed aga Leporellosid oleks sinna ikka kaks tükki mahtunud.
Esimese ja teise vaatuse alguse vahel valitseb teatav äraspidi sümmeetria. Kui esime algul lükkas DG Donna Anna sellili, tõstis tema öösärgi üles ja hakkas rütmiliselt üles-alla liikuma, siis nüüd tegi DG riietes Leporello seda Donna Elviraga. DG pidi nad eemale peletame, et oma Veni alla finestraga peale hakata. Teda saatis juba mitu stseeni varem lavale kõndima tulnud pime mandoliini mängija. Üldse kasutati siin vist kõik kohad kus laval pille mängiti ka tegelikult ära. Polnud mingit pillimeeste immiteerimist. Aga see tegi mõnede stseenide
vahed pikemaks kui mingid viiuldajad jms pidi vahepeal orkestriaugust lavale ronima. Samas lisas see etenduse teatavat vürtsi.
Olen märganud enda puhul huvitavat seost. Kui mulle Don Giovanni šhampanja aaria väga meeldib, siis ei jäta Meta di voi qua vadano mulle mingit muljet, aga kui Don Giovanni aaria mind vaimustusest õhkama ei pane siis tundub tema Meta di voi qua vadano imehea. Ja seegi kord kinnitas seda reeglit. Meta di voi qua vadano oli vaimustav.
Minu hirm Il mio tresoro intanto pärast osutus asjatuks. See oli suurepärane ja esimest korda selle etenduse jooksul karjuti braavo.
Finaal oli ebatavaliselt lahendatud. Õhtusöök ei toimunud mitte Don Giovanni kodus vaid kirikus Komtuuri kuju ees. DG oli teenijad ja orkestri sinna kokku ajanud. Igat käiku serveeris ise tüdruk kelle DG siis peale serveerimist ka põrandale pikali pani. Ka viimast korda DG hoiatav Donna Elviira leidis end DG käte vahel vahel sellili aga mitte põrandal vaid laual peal.
Otsustavaks hetkeks ei sammunud Komtuuri kuju kohale, vaid lõhenes pooleks ja Komtuur astus välja just selllisena nagu ta surres oli olnud. Kui DG keeldus kahetsemast, siis ei tõmmanud Komtuur teda põrgusse vaid lasi käe lahti, Komtuur ja tema kuju jäänused nihkusid kõrvale ja sellele kohale tekkis punase tossuga auk kuhu DG tasapisi sisse vajus.

Mihkel Mattisen Estonia Kontserdisaali laval 9. september

9. septembril avanes harukordna võimalus Estonia Kontserdisaali "köögi poolega" tutvuda ja osaleda maja läbival ekskursioonil.
Õnneks ei saanud me läbi väikese kontserdita. Klaveril esines Mihkel Mattisen. See oli eriline kontsert. Nagu Mihkel ise ütles, oli see tal esimene kord mängida nii, et publik istus Estonia kontserdisaali laval, aga saal ise oli tühi.
Mihkel mängis mitmeid tuntud klaveripalu väga emotsionaalselt. Mõni asi oli ka täielik üllatus: näiteks Eugen Kapi pioneeride marss, see mõjus lausa naljakalt oma kentsakuses. Väga lahedad olid Mihkli enda poolt kokku pandud ja "moonutatud" klassikute lood. Bach, mis kasvas üle Valgreks ja pikk improvisatsioon kõigi kuulsuste lugudest. Varsti peaks Mihkel Mattisen andma ka avaliku kontserdi, seda võin küll soojalt soovitada.

Testament NO99 Põhuteater, She She Pop 7. september

Hooaeg lõppemas ja Põhuteater viimaseid aegu püsti, kuid ma polnud sinna jõudnudki. See viga vajas kiiret parandamist ja nii me sakslate etenduse jõudsimegi. Tutvusringkonnas levis eelinfo,et tegu on vägeva lavastusega ja seda ta tõesti oli.
Kolm hilistes kolmekümnendates naist ja üks mees võtsid Kuningas Leari ette. Kusjuures Leari tütarde rolli kehastasid kaks naist ja see ainus (noor)mees :-). Nende kolme isad olid siis Learid. Kusjuures tegu oligi nende päris isadega. Näidendi süžeed pidi edasi liikudes oli kandvaks teemaks pärandamine ja lähenev hoolitsus peatselt raugastuvate isade eest, põlvkondade suhted s.t pinged aga õnneks äraspidisel üle vindi keeratud viisil.
Veidi Gilgameži moodi, ainult et seal kasvas lugu eksistentsiaalsete temade tõttu suuremaks, siin aga kadusid muud teemad isa-laste suhete kõrvalt üldse ära. Aga ega polekski midagi juurde mahtunud. Tükk oli nii emotsionaalne ja tundeline, et midagi muud veel juurde ja polekski enam taluda suutnud.

*************************************************************************
Väljavõte tutvustusest:

Kui meile esimest korda öeldi, et ühed teatriteadlased lavastasid koos oma isadega “Kuningas Leari”, olime me enam kui skeptilised.
Teadlased, isad, Lear – no tõesti! Lavastus aga rõõmustas meid esimesest hetkest. See oli vaimukas. See oli isiklik. See oli orgaaniline, loomulik ja kontseptuaalne. Neil oli plaan! Tõesti, nad teadsid, mida teevad ja tegid seda väga lahedalt!

Kuid väga palju täpsemalt me nende kohta kirjutada ei saagi, et mitte kõike ette ära rääkida. Lihtsalt. Teate küll. Kui Eesti teatris on reegliks pigem see, et tehakse hästi, aga suhteliselt väheolulist asja, siis Euroopa teatril on vastupidine häda: räägitakse aina globaalsetest probleemidest, kuid tehakse seda nii, et teatrigurmaanil pole midagi põske pista. Ja kui lõpuks näed lavastust, mis on tõesti laheda kontseptsiga ja veel hästi tehtud ka, (isegi kui nad pole professionaalsed näitlejad, vaid lihtsalt teadlased oma isadega), läheb tuju heaks küll.

Koostöös Berliini Hebbel-am-Ufer (HAU) teatriga
Kontseptsioon: She She Pop koos Sebastian ja Joachim Barki, Fanni ja Peter Halmburgeri, Lisa Lucasseni, Mieke ja Manfred Matzke, Ilia ja Theo Papatheodorouga
Etendus kestab 1 tund ja 40 minutit

NB! Lavastus kuulub selleaastase Theatertreffeni festivali põhiprogrammi! (Berliinis toimuvale Theatertreffenile valitakse kümme parimat Saksamaal, Austrias ja Šveitsis möödunud aastal esietendunud lavastust.)

Parsifal Estonia Noblessneri valukojas 25. august

Retk, otsirännak, seiklus...
Ja seda oli see etendus minu jaoks igas mõttes. Piletitega toimus mul segadus. Enda teada olid nad mul 24ndaks aga kui 24ndal minema hakkasin ja teel igaks juhuks üle vaatasin, selgus, et hoopis järgmiseks päevaks. Kaaslane sellest numbrit ei teinud aga järgmisel päeval teatas siiski, et tulla ei saa. Kuuldavasti olla teda vahepeal hirmutatud, et tegu on viietunnise megapiinaga. Õnneks õnnestus mul teine kaaslane leida (kes sai siis viis tundi kannatust endale kaela...) ja koos me läksime.

Tööstuse tänavast alla Noblessneri valukoja poole minek tekitas tunde teise keskkonda saabumisest, lisaks jäid valukojale lähenedes silma imelikus riides inimesed - Graali teel nõrkenud rüütlid. Kõik need viis tundi (tegelikult neli, sest kaks vaheaega kokku olid umbes tunni) muusikat hoidsid mind põnevuses. Kuni eelmise hooajani olin püüdnud end Wagnerist võimalikult kaugel hoida aga siis võtsin prooviks vaadata Reini kulda. See oli vaimustav. Samuti meeldis Valküür (Mõlemad otseülekanded METist). Nüüd siis olin ise saalis ka lasin Wagneri muusikal ja sümboleid täis lool end mõjutada ning Wagner on mu ära teinud. Ta pole küll Mozart aga siiski seal lähedal :-).
Armulaua, kui see on ikka õige nimi, stseen pani eriti pikalt judisema.
Mitmelgi korral meenus mulle Gilgamež, eks mõlemas oli juttu kangelaseks saamisest, aga väga erinevas mõttes. Nii täiendsid nad mõlemad teineteist.

Gilgamež VAT Kultuurikatlas 19. august

Ehk Jürgamež kuna Tarmo tähistas sellega oma 40ndat sünnipäeva.
Etendus jälgis Tarmo sõnade järele rangelt Gilgameži eepost. Samas oli see tihedalt täis eksistentsiaalset filosoofiat ning seoseid ajaloos järgnenud kangelaste ja müütidega.
Vapustav, et näitlejad mängisid selle loo huvitvalt välja! Etenduse ajal ei tekkinud tunnet, et peaks naudingu saamiseks filosoofiga tegelema, näitemängust endast täiesti piisas.
Tarmo hilisemad seletused, et mida ta selle või teise asjaga mõtles või millele vihjas, olid küll mõnusaks kirsiks tordipeal, kuid tort oli tükk ise.

Põltsamaa ooperipäevad Eesti Kontsert Põltsamaa lossihoovis 30. juuli

Sel päeval sadas Tallinnas vihma, aga mul oli millegipärast tunne, et Põltsamaal ei saja ja nii oligi - seal polevat terve päeva jooksul piiskagi tulnud. See eest aga sai sisse astudes pokaalitäie kodumaise vahuveiniga keelt kasta.

Esinejad olid valdavalt Vanemuisest ja lisaks mõned Moskva Helikoni teatrist. Esimene pool kontserdist erilist muljet ei jätnud. Saaremaa ooperipäevad olid veel meeles ja tundsin end vahuveinist hoolimata säästu üritusel olevat. Enam-vähem kõik tundus Saaremaa omaga võrreldes nõrgem olevat. Lisaks Taneli tavalised esimese vaatluse köhatused :-).

Aga teine pool kontserdist muutis kõik. Isegi võimendus kõlas paremini. Solistid (eriti need vene omad) olid mingist esimese poole krambist või ma ei tea millest lahti saanud ja tundusid kui paremate vastu välja vahetatud. Enamgi veel - hämaruse saabudes hakkas lossihoovi keskkond oma mõju avaldama ja etendusega kokku sulama. Keskonna poolest tegi Põltsamaa kontsert Saaremaa omale pikalt ära. Viimane toimus lihtsalt suures telgis, mis oleks võinud asuda kus iganes, Põltsamaal aga mängisid kaasa varjud lossivaremetes ja taevas lendavad linnud, kontsert muutsu sellest palju elavamaks.

Esimese poole järele olin otsustanud, et siia ma enam ei tule, kuid pärast teist osa mõtlesin ümber. Kui esinejad ja kava tunduvad sobivat, siis võib mind Põltsamaal edaspidigi kohata.

Saaremaa ooperipäevad. Eesti Kontsert José Cura pealaval lossi kõrval asuvas ooperitelgis ning Lokuta/Soomi/Martini kontsert Kultuurivara saalis 23. juuli.

Helen Lokuta, René Soomi ja Marko Martini kontserdile läksin Mozarti Don Giovanni katkendite ootuses. Algselt pidi kontsert toimuma lossi kapiitlisaalis kuid viidi viimasel hetkel üle kultuurivara majja. Meil oli kiire ja Tanelilt nõudis uude kohta minemine suurt pingutust.
Kontserdi esimesel poolel esitati Schuberti laulusid ja Tanel muudkui köhis ja köhatas. Olukord oli lausa piinlik.
Aga teises pooles kui Mozarti ja Don Giovanni juurde jõuti, lõppes Taneli köha kui nõiavitsaga pühitult.


Marko Martin mängis kontserdi teises pooles Liszti varjatsioone DG teemadel, sattusin vaimustusse. Kui need oleks plaadil, siis sooviksin kindlasti osta. Helen Lokuta laulis Zerlina aariaid nagu "Batti, batti, o bel Masetto" ja René Soom Don Giovanni omi; kui ma õieti mäletan siis kuulsat šampanja aariat ("Veini ja viina...") ning "Vieni alla finestrat". Kahekesi koos laulsid nad lõpuks Zerlina ja Don Giovanni duetti "Käekene mulle anna ja tule mu lossi sa". Dueti esitasid nad just eriti minu maitse järele:-). Kui Estonias peaks Don Giovannit mängitama ja nemad laulaksid vastavalt Zerlina ja Don Giovanni osasid, siis läheks ma kuulama kindlasti.


Õhtu nael oli José Cura kontsert. Ka siin kaldus Tanel esimesel osa ajal köhima, aga mitte nii palju kui eelmise kontserdi ajal ning tänu suuremale ruumile ei häirinud see kedagi.
Ja kontsert ise oli võimas. Tuleb samuti teha kompliment võimenduse eest vastutajatele: tundus,  nagu võimendust polekski, et muusika nagu kanduks otse lavalt. José Cura nautis laulmist, dirigeerimist ja koostööd Aile Asszonyiga. Kontserdi ajal esitati enamuses mulle tundmatuid teoseid aga pärast ametliku osa lõppu tuli ära kõik ooperirepertuaari n-ö parimad palad pluss sünnipäeva laul Ailele.

Tänu Katsile saime pärast kontserti ka José Cura endaga kokku. Muhe mees; ja Tanel saab nüüd öelda, et José Cura on talle pai teinud.

Hooaeg avatud!